8.15 pidi algama topeltmatemaatika. S ootas kuni kell sai 8.10 ja venis siis keskmise teo kiirusel treppidest üles raamatukokku. Vänge lõhnaõliga üle kallatud ja poolemeetriste kunstripsmetega ehitud kümnenda klassi klassi tüdrukud üritasid parajasti printerist kinopileteid välja võluda, nii et igasuguse internerikasutamise võis heaga ära unustada. S ohkas ja läks hoopis tualetti, kus ta mängis kraanidega, raiskas natuke seepi ja tegi akna lahti. „Õhku on vaja, nii peldikul, kui ka minu ajul,“ mõtles ta poole suuga muiates.
Oma järgmiseks tegevuspaigaks valis S söökla. Kahjuks tekkis poolel teel ette 1.70m kõrge Takistus, kes kiljus häirivalt läbitungival häälel:
„Issand, S, tead, ma jäin hiljaks! Tule, lähme matasse!“
S kirtsutas nina ja vastas:
„Ei, kuhugi ma ei tule sinuga.“
Takistuse nägu venis pikaks aga S’i keeldumine ei morjendanud teda sugugi.
„Kuule nüüd, ma tean, et sa ei oska matat, aga sa pead seal käima. Sa oled reaalklassis ju.“
S’il sai küllalt ja ta läks lihtsalt edasi. Hüüdis veel üle õla:
„Usu mind, ma küsin endalt iga päev, mida ma siin teen,“ ja oligi Takistus edukalt selja taha jäetud.
Lõpuks puhvetisse jõudnud, pidi S võileivavalikus siiski pettuma ja hoopis šokolaadi ning tassi kohviga leppima. Ta hoidis mõnda aega sealsamas sööklas madalat profiili ja suundus siis põgusaks pausiks õue. Nii tervislik eine nii vara hommikul oli kahtlemata suitsuisu peale ajanud.
Koolist turvaliselt eemal, Annelinna 9-korruseliste linnukuutide vahel, süütas S sigareti ja mõtiskles veidi asjade üle, mida ta oleks pidanud pideva pausipanemise asemel tegema ja kui vähe need talle tegelikult korda läksid. Praegu. Kevadel ta nii ilmselt enam ei arvaks.
„Kombinaat,“ mõtles S kooli poole tagasi vaadates ja lubas endale, et see nädal rohkem poppi ei tee. Ja nii oligi, sest peale hommikuse topeltmatemaatika sisaldas tema reedene tunniplaan veel natuke ajalugu, keemiat ja keeli, millega ilmselgelt veel ühtegi probleemi polnud tekkinud.
