Tänapäeva ühiskonda saab vaadelda laiaulatusliku masinavärgina, mis koosneb musttuhandest erinevast pisidetailist, millest igaüks oma rolli täidab. Nendeks poltideks ja kruvideks on inimesed, kes eluolu korraldavad, edendavad, niisama ära kasutavad või üldse pidurdavad – kodanikud. Et aga ühiskonna olukorda maksimaalselt parendada, nõuab iga ajastu, nii ka praegune, oma inimestelt hakkajat loomu ja tegusust.
Kuuldes mõistet „tegus kodanik“ tuleb mul silme ette pilt igati adekvaatsest keskmisest täiskasvanust, kes käib tööl, evib klassikalist peretüüpi... kahtlemata on tal normaalne elu. See inimene mõtleb kindlasti ennast ümbritsevale keskkonnale, üritab seda positiivselt mõjutada ja kõigi jaoks paremaks muuta. Ta sorteerib prügi, kõnnib palju jala, osaleb kohaliku omavalitsuse töös, otsustab valimistel hääletades võimalikult ratsionaalselt ja annab oma osa nii mõttetalgutel kui ka muudel koosviibimistel, kus mitmekesi püütakse probleeme lahendada või niisama innovaatilist mõtlemist arendada. Kuigi arukas ja väärtuslik õlitatud hammasratas, tundub selline musternäide mulle kohutavalt iganenud ja isegi tobe.
Muidugi on säärased kodanikud ühiskonnas vägagi vajalikud; neid on alati olnud ja kasvab ka tuleviku tarbeks. Tänu nende loodud kampaaniatele tundub, nagu oleks murdosa prügi töötlemisest, kodututele loomadele mugavate elutingimuste otsimisest ja pretensioonika rahvusliku kultuuritunde taga ajamisest mingit kasu. Nemad ärgitavad noori õppimisel mõistlikke otsuseid tegema. Nemad tahavad, et kõik üksteisest hooliks. Nemad usuvad, et kollektiivsuses lihtsalt peab mingi salapärane kõikehõlmav jõud peituma.
Jah, tore, kui leidub inimesi, kellel jätkub hoolt ja tähelepanu ka teiste jaoks, kuid palun, pole vaja oma empaatiavõimet igal sammul demonstreerida ja iga kella külge riputada. Kõige tüütavam tundub mulle lakkamatu hariduse tähtsuse ümber keerutamine. Mida ikkagi on mõtet õppida ja mida mitte? Kui ei tea, ega siis teiste pidev sädistamine midagi paremaks ei tee. Milleks üldse minna võimalikult mõistuspärast ja praktilist teed? Mida enam aeg edasi, seda rohkem on võimalik inimesi tehnoloogiaga asendada. Lähema 50 aasta jooksul on meil tõenäoliselt juba masinad, mis ennast korralikult taastoota suudavad. Selge see, et sellise tulevikumuusika tegeliku kostumiseni on ka vaja midagi teha, miks siis mitte just seda, mis iseendale meeldivaim ja hingelähedasim on. Lojaalseid ühiskonnateenreid tekib ka ilma, et vanematel olijatel oleks tarvis neid meeleheitlikult värvata, või et keegi peaks ennast teiste heaolu nimel voolima.
„Igaüks iseenda eest.“ Niisugust deviisi peaks minu meelest järgima ideaalne aktiivne kodanik, keda riik ka tegelikult oma varaks võiks pidada. Selline isik tahaks eelkõige ise saavutada ja oma teed sillutada, mitte elada puuris, mille varbadelt karjuvad vastu empaatia, tunnustuseihalus ja sunnitud hoolivus. Vahet ei ole ju kui palju aidata kaasa ennast ümbritsevatele inimestele, nende edusamme niisama enda arvele ei kirjuta. Igaüks on algselt iseseisev üksus ja võiks ka samamoodi toimida. Selge see, et on võimatu tänapäeva ühiskonnas ilma igasuguse kontaktita elada, kuid pole vaja ka ennast tingimata teistesse põimida.
Kodaniku elu eesmärgiks võiks olla püüdlus isikliku õnne poole, nii on ka tegusus garanteeritud, sest omaenda rahulolu nimel peab inimene siiski palju vaeva nägema. Mida üldse mõista „tegusa“ all? Peab ühe riigi kodanik alati ühiskonna nimel rabama, või tohiks ta ikka eelkõige endale võimalikult head elu korraldada? Ma usun, et kui kõik inimesed käitukski iseseisvate üksustena, oleks sihikindlad ja toetuks vaid enda põhimõtetele-eesmärkidele, oleks meie kõigi elukeskkond meeldivam ja rahulikum. Kahtlemata esineks konflikte, ent neid on alati olnud ja ega nad kuhugi kao ka.
Sellist ühiskonda, kus kõik liikmed mõtlevad vaid endale ja võtavad tervislikku kogust isekust voorusena, ei saa aga kunagi olema. Protsess taolise funktsioneeriva utoopia loomiseks kestaks mitu sajandit, ning oleks keerukam, kui tundub, sest uut tüüpi kodanikeks tuleks inimesi vormida juba lapseeast saadik.
