Tule, lähme randa, sikutan sind käest ja naeratan tuulde. Tule, lähme juba kiiremini, ripun sul käe otsas nagu sõnakuulmatu laps ja vaatan sulle nõudvalt otsa, kuid ei näe su silmi—nõnda tumedad on klaasid, mille taga ennast täna varjad. Tead suurepäraselt, et kogu mu elevus on teeseldud, aga naeratad ikkagi, sest seekord oleme vist mingilgi määral samal sagedusel ja ega muud ühelt sääraselt palavalt suvepäevalt ei tahagi. Eemalt tervitabki juba rand ja ma pistan jooksu, et talle sülle hüpata.
Rand on uhke. Lõpmata palju heledat kreemikat liiva ja hommikuselt helendav meri, mis ulatub nii kaugele, kui silm seletab. Täpselt nagu mõnel igaval postkaardil või internetist püütaval ekraanisäästjal, ka inimesi pole siin teisi peale meie, täpselt nagu postaardil. Aga kogu see pilt siin on päriselt, on tuntav ja katsutav; tuul loobib mu juukseid ja tunnen merelõhna, mis mind hetkeks nostalgiameeleollu kisub. Siis ronib natuke liiva kingadesse ja olengi tagasi oma reaalsel fotomaastikul. Viskan kingad suvalisse suunda laiali ja saadan koti ja kübara neile järele. Heidan seljast kleidi. Kleit on pikk ja kirju, ning selle all ei ole mul mdagi peale oma tobeda linnatüdruku tobeda nurgelise päevituse.
Jõuad järgi ja võtad mul seljatagant ümbert kinni. Tõmban ennast lahti ja osutan valgetele aladele oma rinnal ja puusadel, vaata kui laiguline ma olen. Muigad ja ütled, et mul on nüüd küll piisavalt aega, et oma kahtlane päevitus kinni lappida. Kuigi ma tegelikult ei usu, et sellise jubeduse kõrvaldamiseks piisaks vaid päevast, noogutan ja ütlen küllap-vist, eks näis kui hästi päike võtab. Ma küll võtaks ennast, kui ma päike oleks.
Laotan kaasatoodud teki laiali, ent mul on üsna ükskõik, kas ma laman fliisil või paljal liival. Neid terakesi on pärast aega juustest välja kammida küll ja küll.
Oi, ei, vette ma nüüd küll ei tule. Mulle meeldib kõigest alguses kolm korda keelduda, mis sinuga töötabki, kuna sa oled nii kannatlik või lihtsalt tead, et pikapeale jään ma nagunii nõusse. Peangi jääma. Ümbrus on nii maaliline, et tuleb pildile tuua ka kõik muu ilus ja meeldiv midaiganes noored inimesed rannas üksinda kahekesi teevad. Praegu jätad mu aga üksinda päikese kätte. Lõikad läbi lainete ja ma vaatan, kuidas sa eemale ujud.
