Kris keerles väikese (või siiski suhteliselt suure) ebakindla vurrina mööda tuba ja proovis riideid selga. Tema voodit asendava madratsi peal oli kolm virna: "lihtsalt ei", "võib-olla" ja "sobib kah". Kris tahtis välja näha hea, aga mitte liialt klanitud. Pigem niisugune, nagu oleks ta viis minutit enne kodunt väljumist tooliseljalt Esimesed Ettejuhtuvad Hilbud kahmanud ja elegantse lohakusega selga heitnud. Viie minuti asemel kulus Krisil oma laupäevaõhtuse kostüümi kokkusättimiseks umbes paar tundi, aga see ei tohtinud mingil juhul välja paista.
Õmblejast ema, hüphondrikust vanaema, peaaegu normaalse tädi ja Blondina Sündinud täditütarde hoole all kasvanuna pidas Kris igati tavaliseks nähtuseks, et välimuse peale kulub üpris palju aega. Igatahes otsustas poiss pärast mitut kurnavat sisemist võitlust ja vähemalt poolt tosinat ümbermõtlemist, et helehallid teksad ja triibuline madrusesärk osutusid Väga Heaks Mõtteks ja ilmselt tulekski hakata esimesi valikuid usaldama. Vähemalt riietuse osas.
Kris hüples mitut astet korraga võttes allkorrusele, kus köögitoimkond hoolimata nädalavahetusest täishooga ringi askeldas.
"Kriiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiis," kriiskas üks naisolenditest, kes täissuitsetatud köögis mardusena ringi lehvis, „noor härra, kuhu te endaarust õieti lähete?“
"Oh," mõtles Kris "ei vedanud."
Tema Mitte Eriti Lollikindel plaan märkamatult välisukse kaudu minema hiilida oli ebaõnnestunud. Oligi loodud (kindlasti mitte sihilikult) läbi kukkuma. Nimelt Kris, kes kogu hommikupooliku ning lõuna oli veetnud riidekappide ja peeglite vahet lipates, polnud teadlik allkorrusel toimuvast märulist: tädi ja ema keetsid kahe tohutu potiga midagi imalalt lõhnavat ning vaidlesid naabrite armuelu üle, Blondina Sündinud täditütred, kes pealekauba kaksikud juhtusid olema, tolmutasid mööda koridore ja vanaema Passis Lihtsalt Niisama elutoas telefoni otsas järjekordsele sõbrannale muresid kurtes.
"Tere tädi Agneta, tere ema, Helena, Helle!" hõikas Kris viisakalt, "Palun tehke ometi aknad lahti!" Ta ajas selja sirgu ja kavatses öelda: "Ma plaanisin minna..." , kuid mõttelõnga katkestas järsult 'kallis emake Agnes', kes kogu kopsumahu (mida tal õnneks eriti palju enam polnud) ulatuses huilgas: "Poiss! Kas sa oled suitsetanud või?" Kris tahtis lahtise peoga vastu oma otsaesist laksata.
"Ei, kallis ema. Pole isegi proovinud mitte, ja sa tead seda suurepäraselt."
"Loll lugu küll siis, ise juba täismees..." irvitas Agnes. Tema ja tädi kähisesid üleolevalt naerda.
"No-nojah. Eks ma siis lähen nüüd," ütles Kris vaikselt ja seadis sammud köögist välja.
"Oota! Kuhu ja kellega?!" lõugasid ema ja tädi justkui ühest suust.
"Noo- niisama. Klementiga, Lihtsalt Niisama Passima kuhugi."
"Aah, Klementiga. Jaajaajaa, Klement on kena poiss, kahtlemata," muigas tädi Agneta. Klement oligi 'kena poiss', või noh, oskas endast vähemasti head muljet jätta kui vaja. Vahepeal oli ta aga päris painavalt tüütu, eriti oma salapärastel masendusperioodidel, kus ta väitis ennast olevat 'liiga depressiivse, et pesema minna'.
"Okei, ma siis läheks nüüd. Klement ootab ja puha," üritas Kris uuesti.
"Kaua sa kurat töllerdad siin? Hakka juba ometi astuma!" käratas vanaema, kes köögis toimuvast häirituna kohale oli veerenud. Kris võpatas silmnähtavalt, pakkudes emale ja tädile jälle palju nalja.
"S-selge, läksin," sosistas poiss ja tuiskas läbi veranda minema, ajades oma teel ümber tubli ämbritäie prahti ja komistades otsa Cassiusele, kes sealsamas nurru lüües päikest oli võtnud.
