Lauri jälgis ühe silmaga Fashion TV's sahmivate raagritsik-peenete modellide rodu, teisega piilus Chrisi, kes magas rahulikult, pea Lauri põlvedel. Poiss hingas rahulikult ja ühetasaselt. Tema ka muidu kahvatu nahk tundus vaid telekast valgustatuna pisut tontlik. Chris paistis magades veelgi noorem kui tavaliselt; poisi nägu tundus nii siiras ja süütu nagu see ei kuulukski halli, julmavõitu argipäeva. Nagu mõni vanaaegne portselannukk, mis ainult pühapäeviti klaasi tagant välja võeti.
Ebamaine, mõtles Lauri suunurgast muiates ja haaras puldi, et teler välja lülitada. Tuba ei muutunudki kottpimedaks, läbi kardinakammitsaist vaba akna paistis veel pisut tänavalaterna nõrka kuma. Siiski kulus silmadel natuke aega, et hämarusega harjuda.
Lauri kohendas pleedi, mis vaevu Chrisi kleenukest keha kattis ja silitas siis poisi pead. Kui lohutavalt see mõjus... Võib-olla oleks see lohutanud ka Chrisi ennast, kuid midagi niisugust ei söandanud Lauri tegelikult teha. Nad olid küll lähedased aga miski hoidis teda tagasi. Oli see siis alateadlik hirm millegi seletamatu ees või lihtsalt külgejäänud moraalinorm.
Ma hoolin temast. Loomulikult hoolin, kinnitas Lauri endale kulme kortsutades ja lõpetades Chrisi siidiste salkude sasimise toetas käed diivani seljatoele. Ta suunas oma pilgu lakke ja lagi vaatas tühja ilmega tagasi.
Ise ka ei tea enam, mida ma tegelikult tahan. Nagu mingi naine juba. Hale, konkreetselt hale... selle kibeda sähvatusega katkes ühendus tema kaine mõistuse ja tegelike tunnete vahel. Lauri lükkas juuksed Chrisi laubal kõrvale ja vajutas sinna ühe põgusa suudluse. Õrna ja kiire, sest Chrisi äratamine oli viimane, mida tal praegu vaja oli.
