Chris ärkas ehmatusega. Uni oli kui silmist visatud. Tavapärast rahulikku rammestust asendas põrgulik kuumus ja mustmiljon peas trummeldavat mõtet, millest ta ühtegi eristada ei suutnud. Poiss ahmis õhku ja üritas istukile tõusta, ent langes siis tagasi patjadele. Ta ei tundnud midagi peale kõikehõlmava hirmu ja ärevuse, ühtäkki polnud midagi peale suure tumeda teadmatuse, mis surilinana kõik endasse mähkis. Chris üritas häält teha, kuid ei suutnud sedagi, sest kurk oli kuiv ja justkui okkaid täis. Iga sekund thatis ennustada lõppu, kuid lõppu ei paistnud kusagilt.
Vähehaaval läks poisi enesetunne paremaks: ta suutis normaalselt hingata, teadvustas endale, kus ta on ja ei värisenud enam palavikuliselt. Chris lamas veel tükk aega rahunedes ja oma mõtteid sorteerides, tõusis siis pisut ebakindlalt püsti ja liikus vaevaliselt kõrvaltuppa, kus Lauri poolunes diivanil lamaskles, ühes käes viskiklaas ja teises pooleli olev raamat.
"Jälle?"
"Jälle," ohkas Chris ja vaatas maha. Ta vihkas oma abitust, sest see tekitas temas torkivaid süümepiinu, mida oli nii raske eemale tõrjuda...
"Ma ju ütlesin, et sa peaksid rohtu võtma ja veidi vähem ennast kõigi oma tavapäraste rumalate mõtetega piinama."
"Need rohud viivad mu ükskord hauda, kas tead. Need teevad asjad ainult halvemaks, minust saab vari, midagi halli ja haledat, mis ma tegelikult ei ole.."
"Vaevalt. Tule siia nüüd."
Chris venis Lauri juurde ja langes talle selga.
"Nii paha kohe?"
"Mhmh."
Lauri pani mõlemad käed selle kõhna keha ümber, mis temalt nii kaeblikult tuge otsis ja naeratas nukralt. Ta tundis ennast haletsusväärselt. Ainuke inimene, kellest ma hoolin, lebab abituna mu käte vahel ja ma ei suuda tema heaks midagi teha, sest ma ise olen vaata, et veel katkisem, mõtles noormees kibedalt.
