Chris istus purskkaevu kõrval pingil ja rüüpas jalgu kõlgutades kohvi. Ta naeratas iseendale ja tema näolt peegeldusid muretus ning rahulik õndsus. Inimesed sagisid südalinnas argipäevale kohaselt ringi, Chris aga lihtsalt istus ja tundis lihtsatest asjadest rõõmu, nii, nagu ta seda juba 21 aastat teinud oli. Ilmselgelt oskus omaette, iseasi, kas sellest just palju kasu oli. Chrisile endale kindlasti, ent mida arvas ühiskond? Ühiskond arvas, et Chrisi-sugune noor ja pealtnäha terve mees peaks loomakombel tööd rabama või midagi kasulikku õppima. Filoloogia, kunst ja muud ilusad asjad on seega välistatud muidugi.
"Elunautimine on keerulisem kui paistab tegelikult. Kunagi oli see aristokraatidele, praegu odavatele ja ennast täis kuulsustele, kes ka ebaõnnestuvad. Vähemalt nii arvab ühiskond, kes kunagi millestki midagi ei tea. Mina usun, ja ma usun, et ka sina usud... oh my, kuhu ma jäingi? Ahjaa! Igatahes, meie tuleme ka väga hästi selle utoopiaga toime. Tuleme ju, Chris? Nii ma arvasingi," tavatses Lauri alati pärast vähemalt kolmandat pokaalitäit veini Chrisile seletada. Selline jutt avas ego jaoks aknad ja tekitas tahtmise hüüda: "Mina olen ka keegi!"
Sügaval südampõhjas oleks Chris praegu jälle tahtnud midagi ilusat ja lohutavat kuulda. Ta teadis väga hästi, et kuigi igas päevas on mitmeid-mitmeid päikeselisi ja meeldivaid hetki, pole kõik sugugi hästi. Miski, mis tõuseb mudast, ei saa kunagi lõhnata rooside järele. Chris võis olla noor ja rumal, kuid tema eas oleks pidanud juba teadma, mida oma eluga peale hakata. Chris ei teadnud, ja see tegi talle tuska. Tal oli surmani tüdinud ma-ei-tee-midagi-ja-olen-ikka-õnnelik-maskist, mis seltskonnas ikka ja jälle pähe tuli panna. Inimestele see millegi pärast meeldis, nende jaoks oli paeluv, kuidas keegi saab olla korraga noor, nägus, intelligentne ja omada nii suures koguses vaba aega, et iga õhtu muretult pidudele jõuda. Maskitagune neid ei huvitanud. Miks olekski pidanud? Kõigil olid ju oma mured...
Chris vajas tuge. Ja ainuke inimene, keda ta selles osas aktsepteerinud oleks, vajas ise midagi, mille najale toetuda.
"Elunautimine on keerulisem kui paistab tegelikult. Kunagi oli see aristokraatidele, praegu odavatele ja ennast täis kuulsustele, kes ka ebaõnnestuvad. Vähemalt nii arvab ühiskond, kes kunagi millestki midagi ei tea. Mina usun, ja ma usun, et ka sina usud... oh my, kuhu ma jäingi? Ahjaa! Igatahes, meie tuleme ka väga hästi selle utoopiaga toime. Tuleme ju, Chris? Nii ma arvasingi," tavatses Lauri alati pärast vähemalt kolmandat pokaalitäit veini Chrisile seletada. Selline jutt avas ego jaoks aknad ja tekitas tahtmise hüüda: "Mina olen ka keegi!"
Sügaval südampõhjas oleks Chris praegu jälle tahtnud midagi ilusat ja lohutavat kuulda. Ta teadis väga hästi, et kuigi igas päevas on mitmeid-mitmeid päikeselisi ja meeldivaid hetki, pole kõik sugugi hästi. Miski, mis tõuseb mudast, ei saa kunagi lõhnata rooside järele. Chris võis olla noor ja rumal, kuid tema eas oleks pidanud juba teadma, mida oma eluga peale hakata. Chris ei teadnud, ja see tegi talle tuska. Tal oli surmani tüdinud ma-ei-tee-midagi-ja-olen-ikka-õnnelik-maskist, mis seltskonnas ikka ja jälle pähe tuli panna. Inimestele see millegi pärast meeldis, nende jaoks oli paeluv, kuidas keegi saab olla korraga noor, nägus, intelligentne ja omada nii suures koguses vaba aega, et iga õhtu muretult pidudele jõuda. Maskitagune neid ei huvitanud. Miks olekski pidanud? Kõigil olid ju oma mured...
Chris vajas tuge. Ja ainuke inimene, keda ta selles osas aktsepteerinud oleks, vajas ise midagi, mille najale toetuda.
