Kell 5 istud sa veel unetuna akna peal ja kõlgutad jalgu. Tuba kisub juba külmaks, kuid see ei häiri sind üldse. Pigem on see just su eesmärk, sest jahedas tuleb alati uni ja und on hädasti tarvis.
Sa pistad pea aknast välja ja uurid tühja unist tänavat. Majaesine on igavaid keskklassi autosid täis ja asfaldis haigutavad augud, mille parandamiseks napib ilmselt nii viitsimist kui raha. Industriaallinnaosale omaselt pole siin kunagi täielikku vaikkust. Kusagil paugub uks, haugatab koer, nutab mõni eriti kiusakas väikelaps ning kaugusest kostub peaaegu alati raudteekolinat.
Ohkad ja põrnitsed ainitiselt taevasse. Taevas hallide viiekordsete majade kohal püüab päikest meeleheitlikult enda embusse tirida aga see edeneb tal vägagi visalt. Noh, vähemalt pole sa ainuke, kellel jahedate suhetega probleeme on.
Võpatad. Telefonihelin praegusel tunnil on ka sinu jaoks mingil määral üllatav.
„Ellen? Ei no muidugi! Jälle mingi damsel in distress situatsioon kindlasti..“
Ootad hetke ja vastad siis kõhklevalt.
„Halloo?“
„Heii, Lauri, sina või?“
„Nojah, ikka.“
„Ahah. Okeei, ma vaatan, et sul on rõduuks lahti ehk siis sa oled üleval, eks?“
„Kui ma maganud oleks siis ma poleks mingil juhul vastu võtnud ju, või mis? Sa oled kuskil lähedal ma oletan.“
„Jep, sinu maja taga. Täiega tahaks sisse, lase palun!“
„Kuule, ma ei tea nüüd.. vaata kella. Ma plaanisin magama minna kui aus olla.“
„Kamoon, mul on pleissi vaja hommikuni. Sven viskas välja ja pesta tahaks ja üleüldse sa oled mulle mitu-mitu teenet võlgu!“
„Oehh..“
„Palun, palun, palun! Ma luban, et selleks ajaks kui sa tõused, olen ma juba läinud!“
„No, eks sa tule siis kui nii väga vaja on.“
„Jess! Tähh, kohe olen üleval!“
Möödub vaevalt kaks minutit kui sa kuuled juba rahutut koputust oma korteriuksel. Sa ei kiirusta eriti avamisega ning jääd siis koridoris kontsadel kiikuvat, võrdlemisi värvikat tütarlast silmitsema: jäävalged barbienukujuuksud, millesse on edevuse mõttes lisatud roosat, helesinist ja lillat; kergelt paistes hallid silmad, millest üks ennast teadmata põhjusel punase läätse taga varjab; meik, mis võis kaksteist tundi tagasi isegi hoolikas ja kena olla; eriti lühike must kleit ja kuldsed, õelalt kõrge kontsaga kingad. Ei, stiilitunnet polnud Ellen kunagi üles näidanud.
„Nii... Tegelikult mind absoluutselt ei huvita, miks sa praegu siin oled ja kust sa tuled ja kõik muu. Säästa mind detailidest, ausalt. Ja palun ära pane oma kahekümnekilost käekotti mu klaasist peeglilauale, see maksis palju,“ pillad teeseldud ülbusega.
„Mhmh, tänks Lauri. Ma kasutaks nüüd vannituba ja kööki, kui sa pahaks ei pane,“ naeratab tüdruk hädiselt.
„Jah, lase käia,“ vastad vaikselt ja kaod oma tuppa.
Sinu augustihommikumelanhoolia on loomulikult rikutud ja meeleolu taastamisele pole mõtet mõeldagi. Viskad tuimalt voodile selili ja sulged silmad lootes natukenegi puhata. Mõtted triivivad tahtmatult Chrisile ja sa tunned pistet rinnus. Tõmbad teki üle pea ja surud näo patja; silmis kipitab tuttavlikult
„Chris, kus sa ometi kondad?“
Sa pistad pea aknast välja ja uurid tühja unist tänavat. Majaesine on igavaid keskklassi autosid täis ja asfaldis haigutavad augud, mille parandamiseks napib ilmselt nii viitsimist kui raha. Industriaallinnaosale omaselt pole siin kunagi täielikku vaikkust. Kusagil paugub uks, haugatab koer, nutab mõni eriti kiusakas väikelaps ning kaugusest kostub peaaegu alati raudteekolinat.
Ohkad ja põrnitsed ainitiselt taevasse. Taevas hallide viiekordsete majade kohal püüab päikest meeleheitlikult enda embusse tirida aga see edeneb tal vägagi visalt. Noh, vähemalt pole sa ainuke, kellel jahedate suhetega probleeme on.
Võpatad. Telefonihelin praegusel tunnil on ka sinu jaoks mingil määral üllatav.
„Ellen? Ei no muidugi! Jälle mingi damsel in distress situatsioon kindlasti..“
Ootad hetke ja vastad siis kõhklevalt.
„Halloo?“
„Heii, Lauri, sina või?“
„Nojah, ikka.“
„Ahah. Okeei, ma vaatan, et sul on rõduuks lahti ehk siis sa oled üleval, eks?“
„Kui ma maganud oleks siis ma poleks mingil juhul vastu võtnud ju, või mis? Sa oled kuskil lähedal ma oletan.“
„Jep, sinu maja taga. Täiega tahaks sisse, lase palun!“
„Kuule, ma ei tea nüüd.. vaata kella. Ma plaanisin magama minna kui aus olla.“
„Kamoon, mul on pleissi vaja hommikuni. Sven viskas välja ja pesta tahaks ja üleüldse sa oled mulle mitu-mitu teenet võlgu!“
„Oehh..“
„Palun, palun, palun! Ma luban, et selleks ajaks kui sa tõused, olen ma juba läinud!“
„No, eks sa tule siis kui nii väga vaja on.“
„Jess! Tähh, kohe olen üleval!“
Möödub vaevalt kaks minutit kui sa kuuled juba rahutut koputust oma korteriuksel. Sa ei kiirusta eriti avamisega ning jääd siis koridoris kontsadel kiikuvat, võrdlemisi värvikat tütarlast silmitsema: jäävalged barbienukujuuksud, millesse on edevuse mõttes lisatud roosat, helesinist ja lillat; kergelt paistes hallid silmad, millest üks ennast teadmata põhjusel punase läätse taga varjab; meik, mis võis kaksteist tundi tagasi isegi hoolikas ja kena olla; eriti lühike must kleit ja kuldsed, õelalt kõrge kontsaga kingad. Ei, stiilitunnet polnud Ellen kunagi üles näidanud.
„Nii... Tegelikult mind absoluutselt ei huvita, miks sa praegu siin oled ja kust sa tuled ja kõik muu. Säästa mind detailidest, ausalt. Ja palun ära pane oma kahekümnekilost käekotti mu klaasist peeglilauale, see maksis palju,“ pillad teeseldud ülbusega.
„Mhmh, tänks Lauri. Ma kasutaks nüüd vannituba ja kööki, kui sa pahaks ei pane,“ naeratab tüdruk hädiselt.
„Jah, lase käia,“ vastad vaikselt ja kaod oma tuppa.
Sinu augustihommikumelanhoolia on loomulikult rikutud ja meeleolu taastamisele pole mõtet mõeldagi. Viskad tuimalt voodile selili ja sulged silmad lootes natukenegi puhata. Mõtted triivivad tahtmatult Chrisile ja sa tunned pistet rinnus. Tõmbad teki üle pea ja surud näo patja; silmis kipitab tuttavlikult
„Chris, kus sa ometi kondad?“
