Südatalv hõljub uniselt linna kohal. Sa avad oma telefoni klapi ja vaatad kella – 22:49.
„Liiga vähe, et koju minna ja liiga palju, et end mõnele pinnale pressida,“ ütled vaikselt kassile, kes sind lumise põõsa alt juba tükk aega uurinud on.
„Mida sina teeksid?“ pärid temalt edasi, sedapuhku veidi valjemalt. Loom kräunatab uniselt ja kaob sinu vaateväljalt. Ohkad ning sammud mööda hooletult roogitud kõnniteed sihitult edasi. Sa paned klapid kõrva ja playeri käima.
„Obliterate the Sunday you've been cherishing all week..“ magusavõitu naisehääl on korraga nii lohutav kui kurvastav. Aga Chris ütles ju kunagi, et Ladytron on täpselt see, mida nädalavahetuste hilisõhtuti üksinda kuulata. Ilmselt ta väga mööda ei pannudki.
Sa kõnnid uneledes edasi ja mõtled Chrisile. Kaks nädalat tagasi oli ta veel sinu kõrval, kõndisite mööda seda sama teed ja naersite tänapäeva tütarlaste üle, kes nii lapsikult olid püüdnud teie tähelepanu võitmiseks endid intelligentsetena näidata. Kaks nädalat tagasi istusite te Chrisi ema soojas köögis ja jõite varahommikuni viskit lobisedes Helenast ja Erisest ja Marielist ja kõigist teistest pealtnäha täiuslikest neidudest, keda küll olemas polnud, kuid kes teile ometi nii palju meelelahutust pakkusid.
Nädal hiljem Chris kadus. Ta isegi ei jätnud sulle kirja, ei helistanud, ei saatnud ühtegi sõnumit ega maininud midagi ühelegi teie ühisele tuttavale. Tema ema ütles, et sul ei tasuks muretseda. Tõsi, Chris oli ka enne niimoodi „kaduma läinud“. Kord kaheks päevaks, teine kord viieks, kolmas terveks nädalaks... Mida ta tegi ja kus ta oli – keegi ei teadnud. Võib-olla ka ta ise mitte.
Sa tahaksid vihane olla aga ei suuda.
Tee viib statoilini. Sa võtad kõheldes sigareti ja süütad selle. Tikutoos pudeneb su külmast kangete sõrmede vahelt lumme, ent sa ei vaevugi seda üles korjama.
„Chris oleks praegu mulle enda suitsult tuld andnud ja ma ei peaks absoluutselt nende tikkudega mässama,“ mõtled nukralt.
Teed ikka veel sügavalt mõttes olles suitsu ja vaatad taevasse. Tähevaatlemist pole sa kunagi mõistnud. Milleks jõllitada tundide kaupa midagi, mis on eriti kaugel ja eriti mõttetu? Need helendavad täpid pole isegi ilusad mitte, kõigest mingid taevakehad. Chrisile sa aga ei söandanud seda kunagi öelda ja niimoodi sa veetsidki tunde tema kõrval tühjalt taevasse vahtides. Mida küll tema seal nägi?
Sigareti lõpp potsatab varalahkunud tikutoosi kõrvale ja hakkab aeglaselt märguma.
„Edu noored!“ sosistad muigega, „Jätan teid nüüd omaette,“ lisad ning sisened statoili. Leti taga on tavaline, suurte rindade ja lohakalt blondeeritud juustega kakskümmend-miski tibi, kes klõbistab üüratult pikkade kunstküüntega vastu kassaaparaati.
„Vabandage neiu, kas te tahaksite minuga öö veeta?“ pärid temalt mõrkjasmagusal toonil, samal ajal õelalt naeratades.
„Ee, ääämh, minuga räägid vää?“ on tibi üllatunud.
„Kellega siis veel, mu lind?“ jätkad veelgi imalamalt.
„Õu kuule, kui sa siin nalja tahad teha siis, ääämh, mine mujale, eksju? Ma nagu üritan siin tööd teha, eksju? Äämh..“
„Noojah, eks sa ise tead, millest ilma jääd,“ vastad naerdes ja lahkud tagasi vaatamata.
„Ei, tõsiselt geniaalne vestluskaaslane. Selliseid ei leia just kuigi palju,“ lausud sarkastiliselt iseendale. Lausud kõvasti, sest sind ei huvita.
Sa kiirendad sammu ja hakkad jälle Chrisile mõtlema. Temaga koos oleks sa niisama, nalja pärast, seda tibi edasi moosinud ja julmalt pilganud. Aga Chrisi ei olnud. Sa tunned, kuidas su silmad kipitama kisuvad ja niiskeks muutuvad.
„Mehed ei nuta!“ korrutatakse kõigile poistele, ilmselt juba sellest ajast saadik, kui nad kõndima õpivad. See karmi tõde teesklev lause vilgub ka sinu silme ees.
„Aga ma ei tahagi enam mees olla..“ sosistad nutuseguselt. Sa oled seest täiesti õõnes. Külm valu tõmbab kopsud õhku täis ja karjatab:
„Ta ei tule enam tagasi!“
