Tegelikult ma kogu aeg mõtlen, et.. et see lugu saab läbi varsti. Ei, mitte varsti. Lihtsalt, millalgi. Aeg on juba nii suhteline, et ma ei oska või ei taha sellele pikemalt mõelda. Igatahes mul on selline tunne, et... et võib-olla sa nii pooljuhuslikult leiad kellegi. Kellegi, kes on palju soojama südamega kui mina. Kellegi, kes viitsib hoolida. Kellegi, kes ei valeta ega teeskle mitte kunagi. Kellegi, kes isegi ei mõtle õnnetu olemisele. Kellegi hästi lihtsa ja asjaliku, kes ei vaeva sind oma süllasügavuste sisemiste kriiside ja ületähtsusatud muredega. Ja siis täidab tema minu asemel seda tühja kohta, millest sa enne vist ei mõelnud eriti. Mina jään kõrvale ja teesklen, et kõik on hästi. See tunduks isegi tõsi, sest kuna ma kogu elu olen teeselnud, siis see lihtsalt peab hästi välja tulema.
Inimesi on nii kohutavalt palju ja nad kokkuvõttes nii igavad ja lihtsakoelised, aga kui ma kogemata peaks kellegagi pikemalt suhtlema, siis on ta nii hirmus keeruline. Huvitav, kas ma olen ainuke, kellele sellised kaasaaegsed morbiidsed müsteeriumid huvi pakuvad..
Inimesi on nii kohutavalt palju ja nad kokkuvõttes nii igavad ja lihtsakoelised, aga kui ma kogemata peaks kellegagi pikemalt suhtlema, siis on ta nii hirmus keeruline. Huvitav, kas ma olen ainuke, kellele sellised kaasaaegsed morbiidsed müsteeriumid huvi pakuvad..
