Sa vaatad oma käekella. Seierid näitavad keskpäeva. On hilissuve tõenäoliselt viimane soe ja päikeseline päev.
Sa ohkad sügavalt ja vaatad enda ümber ringi. Sa oled juba ärkamisest saadik ärevil, miski närib su hinge, kuid sa ei tea täpselt mis. Unes nägid sa neid samu vanu kloostrivaremeid linna keskel, mille ees sa praegu seisad. Pärast päeva sigaretti ja tassitäit kohvi ruttasid sa selle ärevuse sunnil siia. Sigarett on su kuivanud huulte vahel ka praegu. Sa lihtsal ei suuda ilma. Närvis. Tõepoolest.
Sa vaatad taevasse ja ohkad veelkord, veelgi sügavamalt. Selge sina ja su kuldseid juukseid paitav päike ei muuda sind rahulikumaks.
„Mis mõttega?“ pärid endalt, kuid ei lahku. Su jalad on kui paigale naelutatud.
Järsku tunned sa kellegi pilku oma seljal. Julged sa vaadata, kellega tegu? Otse loomulikult.
Seal seisab tema. Sa tunned, nagu sa olekski kogu selle aja just teda oodanud. Rahu hoovab üle sinu mõistuse ja keha kui ta seal seisab ning sind oma kiiskavate roheliste silmadega pingsalt uurib. Tal on marmorvalge nahk ja tema peenejoonelist nägu raamivad tumepunased juuksed.
Ta astub lähemale ja surub ennast vastu sind. Sa paned oma käed ümber tema ja tunned, kuidas sa ei taha enam midagi peale tema. Sa hoiad seda kõhna ja õrna keha nagu kalleimat varandust maailmas. Sa ei tunne enam isegi päikese puudutusi oma seljal, mis sind nii armastavalt enne lohutada püüdsid. Sa tunned ainult teda.
Tema jahedad sõrmed liiguvad õrnalt mööda su nägu, silitavad mänglevalt su habet, mille üle sa veel eile nii uhke olid, ja liiguvad edasi su kaelale. Kaelale suunduvad ka tema jahedad siidised huuled ja kompavad seda rahulikult.
Sa tunned, et miski on valesti. Sinu kaine mõistus tahab ennast temast lahti rebida ja ära joosta, võimalikult kaugele ja võimalikult kiiresti. Sinu teine pool on aga tema võlust lummatud ja lausa ei tahagi lahkuda. Sa tunned kuidas hirm su südame oma jahedasse embusse tõmbab.
Kuid ei, sa ei lase lahti. Sa ei teeks ju kunagi midagi, mida üksi mees ei teeks, on mul õigus? Kindlasti on. Sa jätkad tema hoidmist ja hellitad oma soojade kätega tema nii väiksena tunduvat kogu. Samas tunned sa teravat torget oma kaelas. Kogu su keha tõmbub justkui krampi, kuid sa ei märka seda. On ainult valu ja magus ekstaas. Isegi sinu kaine mõistus ei sekku enam. Sa lihtsalt seisad seal ja loodad, et see hetk kestab igavesti.
Kestabki. Maailmas, kus olite järsku vaid teie kaks, saab tühjus. Kõik kaob, vaikselt ja kiiresti. Kuid sa ei märka seda. Sa oled liiga hõivatud millegi nurjatu nautimisega. Siis saab kõik läbi. Sa ei tunne kuidas su elutu keha murule vajub, sa ei tunne kuidas päike ehmunult oma kiiri sulle appi sirutab, sa ei tunne nõeluvat pilku, mis sind piidleb.
Ja tema kõnnib minema. Silub veel luitunud punase kleidi rinnaesise sirgu ja astub vaikides minema, sangviinpunaseid huuli kaunistamas hetk tagasi sulle kuulunud vere nukralt säravad piisad ning naeratus, mis suudaks ka kogenuima mehe jalad värisema panna.
Sa ohkad sügavalt ja vaatad enda ümber ringi. Sa oled juba ärkamisest saadik ärevil, miski närib su hinge, kuid sa ei tea täpselt mis. Unes nägid sa neid samu vanu kloostrivaremeid linna keskel, mille ees sa praegu seisad. Pärast päeva sigaretti ja tassitäit kohvi ruttasid sa selle ärevuse sunnil siia. Sigarett on su kuivanud huulte vahel ka praegu. Sa lihtsal ei suuda ilma. Närvis. Tõepoolest.
Sa vaatad taevasse ja ohkad veelkord, veelgi sügavamalt. Selge sina ja su kuldseid juukseid paitav päike ei muuda sind rahulikumaks.
„Mis mõttega?“ pärid endalt, kuid ei lahku. Su jalad on kui paigale naelutatud.
Järsku tunned sa kellegi pilku oma seljal. Julged sa vaadata, kellega tegu? Otse loomulikult.
Seal seisab tema. Sa tunned, nagu sa olekski kogu selle aja just teda oodanud. Rahu hoovab üle sinu mõistuse ja keha kui ta seal seisab ning sind oma kiiskavate roheliste silmadega pingsalt uurib. Tal on marmorvalge nahk ja tema peenejoonelist nägu raamivad tumepunased juuksed.
Ta astub lähemale ja surub ennast vastu sind. Sa paned oma käed ümber tema ja tunned, kuidas sa ei taha enam midagi peale tema. Sa hoiad seda kõhna ja õrna keha nagu kalleimat varandust maailmas. Sa ei tunne enam isegi päikese puudutusi oma seljal, mis sind nii armastavalt enne lohutada püüdsid. Sa tunned ainult teda.
Tema jahedad sõrmed liiguvad õrnalt mööda su nägu, silitavad mänglevalt su habet, mille üle sa veel eile nii uhke olid, ja liiguvad edasi su kaelale. Kaelale suunduvad ka tema jahedad siidised huuled ja kompavad seda rahulikult.
Sa tunned, et miski on valesti. Sinu kaine mõistus tahab ennast temast lahti rebida ja ära joosta, võimalikult kaugele ja võimalikult kiiresti. Sinu teine pool on aga tema võlust lummatud ja lausa ei tahagi lahkuda. Sa tunned kuidas hirm su südame oma jahedasse embusse tõmbab.
Kuid ei, sa ei lase lahti. Sa ei teeks ju kunagi midagi, mida üksi mees ei teeks, on mul õigus? Kindlasti on. Sa jätkad tema hoidmist ja hellitad oma soojade kätega tema nii väiksena tunduvat kogu. Samas tunned sa teravat torget oma kaelas. Kogu su keha tõmbub justkui krampi, kuid sa ei märka seda. On ainult valu ja magus ekstaas. Isegi sinu kaine mõistus ei sekku enam. Sa lihtsalt seisad seal ja loodad, et see hetk kestab igavesti.
Kestabki. Maailmas, kus olite järsku vaid teie kaks, saab tühjus. Kõik kaob, vaikselt ja kiiresti. Kuid sa ei märka seda. Sa oled liiga hõivatud millegi nurjatu nautimisega. Siis saab kõik läbi. Sa ei tunne kuidas su elutu keha murule vajub, sa ei tunne kuidas päike ehmunult oma kiiri sulle appi sirutab, sa ei tunne nõeluvat pilku, mis sind piidleb.
Ja tema kõnnib minema. Silub veel luitunud punase kleidi rinnaesise sirgu ja astub vaikides minema, sangviinpunaseid huuli kaunistamas hetk tagasi sulle kuulunud vere nukralt säravad piisad ning naeratus, mis suudaks ka kogenuima mehe jalad värisema panna.
