Monday, February 15, 2010
vaprust?
Kahetoalises, valgust ääreni täis kesklinnakorteris elas tagasihoidlik ja heade kommetega poiss. Ta oli natuke blond ja täitsa sinisilmne. Tõeliste, sügavate siniste silmadega aga mitte kuigi naiivne, kui nüüd üdini aus olla. Vaikne oli ta küll, tihtilugu lihtsalt selle pärast, et oma arvamust, ükskõik kui siiras see ka parajasti olema juhtus, välja ei söandanud öelda. See poiss tahtis olla kunstnik ja kahtlemata seda ta oligi. Kunstnik ei pea mitte värvistes tunkedes ja pintsel hambus, absinti mekkides kolleegidega kõrgemast elufilosoofiast heietama, kunstnik ei pea üldse midagi silmaga nähtavat-käega katsutavat looma. Kunst ei tähendagi ju alati seda, mida sõnaraamat ütleb ja kunsti on kahtlemata igal pool. Elamisekunst. Armastamisekunst. Joomiskunst! See poiss oskas näha ja kuulda, paremini kui mina. Tõenäoliselt ka paremini kui sina, seda võin sulle kinnitada. Ta käis ringi ja mitte miski ei jäänud talle nägemata, isegi mitte see tüdruk, kes justkui sihilikult iga hommikupoolik tema maja ees murul istus ja kassikombel päikest nautis. Tõepoolest, alati, kui poiss kooli poole teele asus, saatis neiu teda pika pilguga. Ja kissitas silmi kui päike eredam oli. Kass, mis kass, mõtles poiss muieldes. Ta oleks tahtnud tüdrukut kõnetada, temast rohkem teada, kas elas ta siinsamas, miks nad alati just hommikuti hääletult pilke vahetades trehvasid, kes see neiu tegelikult oli ja oi kui palju muud veel. AGA, poiss ei julgenud. Ta ei teinud seda häbelikkusest, ei, pigem pelgas ta, et kui saladusloor eest rebida, ei ole tüdruk mitte midagi huvitavat, ei keegi, kelle peale igavates loengutes mõelda ega ka keegi, kellega ta tahaks niimoodi vestelda, nagu ta seda endale ette kujutas. Nad võiksid vestelda millest iganes võimalik ja neil oleks alati õigus. Kumbki neist teaks, kui raske on leida tegelikult kedagi, kellega sama meelt oldaks. Mida ma selle looga öelda tahan? Mitte midagi. Kõigel ei peagi pointi olema. Ja ma tegelikult ei tahtnud teada, et aeg on kõigest mingi tühine kujutlus, mille ümbritsevad objektid meile tekitavad. Teoreetiline füüsika võib üleüldse põrgusse käia, sest inimesed peaksid vähem stressiküüsis vaevlema ja rohkem kunsti tegema. Aamen sellega.