Ma ei taha suureks kasvada. Mulle see lissalt ei sobi. Üritasin tunda ennast täiskasvanuna, abiks viisakas kohvitass ja paar daamižurnaali. Istusin peenutsevalt overpriced kohvikus ja tõstsin jala koketselt üle teise. Ei, kole, mis kole. Milline on üldse tänapäeva ‘refined young lady’? Kui tore oleks olla stiilne, sädelev, matuurne ja veel oivaline seltskonnahing ka.. Tore ja väsitav. Pintsakud ja seelikud rõhuvad oma ametlikkusega, jalad karjuvad kingades oma kaotatud vabadust tagasi. Käiksin igavesti elegantselt lohaka sviitri, laiade, puusi rõhutavate pükste ja tossudega, kuid minu nägemus täiskasvanud noorest daamist näeb ette just vastupidist. Hordide kaupa kõnnib tänaval vastu neid tänapäeva tütarlapsi, matslikke ja tahumatuid. Kuidas võib keegi ennast käest ära lasta?
Igatahes… mulle meeldib olla teismeline. Mis siis, et sellele valulisele eale on säärane vastik maine poolvägisi külge poogitud. Armastan oma pealtnäha muretut elu. Tunnen ebamaist rõõmu oma sunnitud unetusest, mis vaikse krahhiga letargiaks muteerub. Ohkan. Sügavalt ja võltsemotsionaalselt. Kui Sa vaid näeks seda mõrkjasmagusat irooniahõngulist naeratust mu kuivanud ja kohvilõhnalistel huultel.
Mida ebatäiskasvanulikku ma veel teen? Muidugi! ükski daamihakatis ei tohiks veeta tunde silmitsedes pühendunult kahemõõtmelist maailma ja kaotada ennast pikslite vahele. Naeruväärne on see pilt umbes kahekümnendates minust, kes parasjagu süveneb oma armastatud ööhaldja erklillasse kleidisappa ja samal ajal läbi ventrilo balkani noormeeste teatud kehaosadele naiselikult õelaid needusi külge manab.
Hea meelega oleks meessoost. Meestele sobivad ka kõik ametid, mida ma oma tuleviku jaoks kaalunud olen. Nad lissalt on sellised… toekad, iseteadlikud, teravmeelsed ja maskuliinsed. Naised peavad ennast meeste jaoks hoidma. Kallis härra, palun rebige mu mõistusest need naeruväärsused. Peletage nad eemale, ahjuroobi või põrandaharjaga.
