Karlise juurde jõudsime veidike peale ühte öösel. Ma olin tema korteris varemgi olnud, nii et mulle ei valmistanud mingit raskust leida vannituba ja püüda ennast korda teha. Eelmine kord kukkusin ma seal niiviisi pikali, et Karlise vend tormas kohale kartes, et tema erilise hoolega laotud dušinurk on viga saanud. Ei olnud. Mina jäin ka terveks.
Karlise toas on ainult suur punasest puidust voodi ja sellega kokkusobiv riidekapp. Pole vaipa maas ega kardinaid akna ees. See tuba on kogu oma veidrusega tegelikult päris õdus ja kuigi ma sinna vast korra kuus satun, on ikkagi kodune olla.
Me koorisime endid pesuväele ja ronisime linade vahele, tema puges mulle häbelikult naeratades kaissu. Kartsin teda hoida, kardan siiani, kui aus olla. Karlis on nii õbluke ja habras, et tundub nagu võiks iga tugevam surve ta katki teha. Ma ei hooli temast kuigi palju, aga vahel on hea lihtsalt kellegi läheduses olla. Nahk naha vastu läheduses.
Karlis siples päris pikalt ja põimis lõpuks oma käed-jalad ümber minu. Võrdleksin teda mingi väikese loomaga kui ta poleks ilusam kui üksi loom või inimene kunagi olla võiks.
Minul ei tulnud und veel päris pikka aega. Lebasin niisama Karlist hoides ja tema juukseid nuusutades. Pika peale jäin magama ka.
Hommikul virgusin esimesena. Pole ka mingi ime, sest olen harjunud magama pigem ruumis, mis ei võta esimesi päikesekiiri avasüli vastu. Karlis oli minust lahti lasknud ja magas kõhuli mu kõrval. Tõusin istukile ja nägin, et tema vend oli ennast meie jalutsisse mahutanud. Neist mõlemast õhkus tubaka ja unustatud murede hõngu
