Mulle meeldib uskuda, et ma oskan midagi teha, ükskõik mida, heegeldamisest nätsumullide puhumise ja ratsutamiseni välja. Kuigi ma peale teooria lugemise ja piltide vaatamise midagi ei tee, on ikkagi meeldiv teada, et oh! Mul on ju sellest ja teisestki aimu. Ka suudlemine pole erand.
F oli sel õhtul minu juures. Jõime odavat keskklassi viskit koolaga ja rääkisime, sest see on ju ometi kõigi naiste meelisharrastus ning naised me mõlemad ka oleme. Küllaltki kombetud, mugavad ja siivutud, ent siiski naised oma mõninga sarmiga. Isegi meie jututeemad olid tüüpilised „tüdrukuasjad“, alustades riietest ja lõpetades poistega, kelle juurde me pikemaks ajaks pidama jäime. Juhtusin mainima, et minu suhetes teab mis lähedust küll ette pole tulnud, isegi suudelda ma ei armasta. Miks peaksin tahtmagi, et keegi ennast mu näo külge kinni imeb ja samal ajal ärevusest higise käega särgi all kobab... Jah, mina kinnitasin, et minu suudlemisoskus on vähese praktika tõttu küll õige nadi, F aga ei väsinud ennast kiitmast.
„Oh, kas tead kui tihti on mulle öeldud, et ma suudlen nagu tõsine proff? No ikka palju! Isegi, isegi mu geisõbrad ütlevad, et ohh, F, suurepärane, ma lähen ikka täiega kiima, kui sa mind suudled, vihane pannivars tuleb ette no..“ ja nii edasi. Ei, see polnud otseselt tüütu, pigem kergelt naerma ajav.
„Noh, ehk õpetad mullegi?“
Ma ei mõelnud seda üldsegi tõsiselt, küsimishetkel vähemalt mitte. F oli otsekohe nõus ja mina ise mõtlesin, et miks mitte. Tegelikult oligi mul parasjagu tuju teha midagi rikutut. See tuju tekkis alati, kui ma viibisin samas ruumis ja lähestiku mõne suhteliselt meeldiva endavanuse isiku ja alkoholiga, mis aga sageli kaaslasest palju rohkem elamust pakkus.
Sirutasin käe viski järele, et valada F’ile neljas ring, kuigi ma ise olin leppinud ühega. Tal oli see õnneks kahe silma vahele jäänud, nagu ka oma purjujäämine. See lihtsalt juhtus kuidagi. Korraga võttis ta oma massiivse keeleneedi ära, haaras mul õlgadest ja vaata et imes mu konkreetselt sisse. See ei olnud kõige hullem suudlus, mida ma kogenud olen, ei, kaugeltki mitte, kuid kõige vähem erutavama kohale pääseb küll. Ma loodan, et probleem oli alkoholis, sest kui mehed tahavad tõepoolest hammustavat ahmimist ja endale keelt kurku, siis ei aitäh, mina seda mängu enam ei mängi. F’i keel oli nagu pikka aega ketis hoitud koer, jõuline ja lakkus ning tõmbles mis hirmus. Ta huuled ka ei sobinud minu omadega ilmselt; minu suu on kindla joonega, tundlik ja haarav, mu huuled on hästi hoitud, tema suu on generic blowjobmouth. Loomulikult olin ma pettunud, olen ka praegu. Põhiliselt süüdistan hoopis ennast, mul paraku kipub olema komme oodata ja loota liiga paljut.
Kinnitan käsi südamel, et ei tunne F’i suhtes muud kui sõprustundeid. Ma ei saagi muud tunda, sest eelkõige hindan ma oma küllaltki *khm* seksuaalse huvi objektis värskust ja puhtust. Tahan kedagi, kes teatava uudishimuga oma sõrmi mööda mu reisi üles libistaks aga poolel teel kindluse mõttes peatuks ja teekonda uuesti alustaks. Tahan kedagi, kes punastaks ja kelle käed väriseks, kui ta läbi õhukese pitsikihi mu heledaid nibusid leida üritab. Tahan kedagi, kellele ma saan ise suudlemist õpetada, täpselt nii, nagu mulle endale meeldib – rahulikult aga kõhklevalt, ükskõikselt aga kirega.
Monday, May 16, 2011
Koogid
Kella nelja paiku varahommikul oli D veel ärkvel ja ahmis näljaselt oma kolmanda korruse korteri rõdul linnaõhku kopsudesse. Mõte teises toas magavast tütarlapsest polnud talle juba tundide kaupa rahu andnud. D ei teadnud, mis teda rohkem ärevusse viis, kas fakt, et tolle neiuga kohtus ta esimest korda või siis see, et tegemist oli üleüldse naissoost olendiga, kes vabatahtlikult D-suguse ekstsentriku urgu puges.
D sulges vaikselt rõduukse ja hiilis elutuppa, kus A alkoholiuimas und nägi. Ta põlvitas diivani kõrvale maha ja imetles magavat tüdrukut, kummardus siis tema näole eriti lähedale ja hingas sisse lõhnabuketi tubakast ja iiveldamaajavalt magusatest jookidest. Tavaolukorras oleks D ennast vastikusest väristanud, kuid seekord pidas ta imalat hõngu pigem kütkestaverutavaks.
D ohkas vaikselt ja paitas arglikult A tumepunaseid juukseid, mis puntrana tüdruku näo kõrval padjal lebasid, sirutas siis käe A kotti, mis stseeni ammulisui diivanijalutsist jälginud oli, ja võttis harja. Kirurgilise ettevaatlikusega asus ta siidist sasipusa lahti harutama. A juuksed olid lopsakad ja nõudsid ilmselgelt rohkem tähelepanu kui neile osutati. ’Võiksin seda iga päev teha,’ mõtles D, ’kui mul vaid lastaks.’ Ta jätkas keskendunult kammimist kuni A juustest oli saanud kergelt laineline lehvik, mis meenutas ehk mõne võõramaise linnu sulgi. D silmitses oma töö ja vaeva tulemust vaimustuse ning rahuloluga.
A kael, mida juuksed seni varjanud olid, tundus hommikuvalges toas eriti saleda ja aristokraatlikuna, kahtlemata kadestusväärsena. D kiheles meeleheitlikult seda katsuma. Ta ei teadnud kui palju ja mida täpsemalt A joonud oli, ja kas paar põgusat silitust ärataks tüdruku üles või mitte, kui A ka ärkaks, siis mida ta arvata võiks? Mida rohkem D mõtles, seda erutavam tundus see küllaltki totter olukord ja ka A muutus iga hetkega järjest kenamaks ning ihaldusväärsemaks. ’Okei, oled sa mees või mitte?’ küsis D endalt. Tema ärevusest värisev käsi lähenes A’le imeaeglaselt, puutus siis kokku unesooja nahaga ja liikus õrnalt mööda neiu kaelajoont rangluuni, kus pleediserv ta peatas. A ei ärganud. D hingas kergendatult ja soovis endale selle nii-öelda julgustüki eest õnne.
D läks jälle rõdule ja oli endiselt ärevil, kuid palju rõõmsam. Nüüd valdas aga paheline uudishimu kõige selle suhtes, mida see nurjatu tekk kattis. Keelutsoon. Tempel. Salaaed. Oma mõtteist joovastatuna läks D tuppa tagasi ja istus uuesti diivani kõrvale. A magas endistviisi sügavalt. D paitas veel tema juukseid ja kaela, nüüd juba veidi julgemalt, ent manitses end siiski liigselt hoogu sattumast.
D võttis A pleedi ääre mõlema käe nimetissõrme ja pöidla vahele, aga ei kergitanud seda. ’Olgu, vot nii. Kui ta juhuslikult peaks ärkama siis ma ütlen, et tekk oli maha libisenud ja ma juhtusin mööda kõndima ja tahtsin selle peale tagasi panna,’ mõtles D samal ajal rahutusest peaaegu põledes, solvus siis niisuguse tobeda hädavale peale, ning kinnitas endale, et midagi ei saa juhtuda. Ta surus tekiserva pihku ja vabastas A ülakeha kattest, tundes ennast samal ajal tõelise maadeavastajana. D pettus. Ta oli oodanud hunnitut pitsivahtu ja satiini, mida internet naiselikkuse etalonina serveeris, A aga magas tumelilla sportrinnahoidja väel. See värv oli D meelest eriti võigas, nagu plekk peksa saanud ihul. A rinnadki polnud teab mis uhked, küll kumerad aga väikesed ja tütarlapselikud, andes mõista, et kasvuprotsess on alles pooleli. Siiski pakkus see vaatepilt D’le veel rohkem julgust ja ainult suurendas soovi A’d silitada ja magavast kehast rohkem rõõmu tunda.
D oli A kohal kummargil ja suutis ennast vaevu tagasi hoida. Üle kõige ihkas ta A keha suudlustega katta ja silitada kõiki tema kumerusi ja tundlikemaidki punkte. Pinge. Iha. Hirm. Ja muud ta ei tundnudki. D põles heleda leegiga; ta teadis väga hästi, et kui ta oma tahtmistele vaba voli annaks, ärkaks A üles, tõenäoliselt ehmataks, jookseks minema ja D jääks jälle üksi. Ta kõikus kui transis olles ja vaevles oma tunnete käes, võpatas siis järsult üles ja tuiskas jälle rõdule, tõmmates ukse suure kolinaga kinni.
’Mida ma teen? Mida ma ometi teen? Ma ei saa ju minna teda üles ajama ja öelda, et ei, nii ikka ei lähe, sinu pärast on mul nüüd kaks nädalat erektsioon ja parem oleks kui sa kohe lahkuks, või saan? Samuti ei saa ma... ei ei ei, mida ma ometi mõtlen?’ D pähe oli kogu muu segaduse kõrval hiilinud mõte, et ta võiks magavat poolalasti A’d vaadates vaikselt oma püksid lahti nööpida, tegutseda, lasta paaril miljonil oma potentsiaalsetest lastest tüdruku näol surra ja siis vaikselt ning süüdimatult kaduda.
D tammus jalalt jalale ja tegi tõusvale päikesele grimasse. Ta silmas aknalaual A sigaretipakki ja näppas ühe, kasvõi selleks et lõpuks suitsetamist proovida, mida ta ka kohe kahetses. ’Brilliant, iiveldus on tõeline kirss tordil’ mõtles D nägu krimpsutades.
’Duuude, mida sa laamendad? On sul aimu kui räige pohmakas mul on?’
Kui D salajased himurad tegevused poleks A’d mitte mingil juhul äratanud, siis rõduukse paugatusest igatahes piisas.
’Ohhh... anna andeks,’
’Tühja kah, millalgi oleks ma ikka ärganud ju.’ A oli unine ja kergelt mossis. Ta haigutas häälekalt varjates käega suud. ’Tead, ma ei raalinud üldse välja, kus ma olen, vedelesin ja mõtlesin suht kus ma olen, siis vaatasin, et keegi tõmbleb ringi rõdu peal. Ega sa muide ei tea, kuidas ma siia sain?’
D vangutas pead ja näris huuli piieldes samal ajal A’d, kes seisis pesuväel ja ilma igasuguse häbita ning kiskus pooluimaselt suitsu.
’Aah, D, sa haised. Jessuke mida sa ometi teinud oled siin?’
Tõepoolest, D särk oli higist peaaegu läbi vettinud. Iseenesest selgetel põhjustel.
’V-või nii. Oh, ma ei teagi, ma lähen parem pesema,’ oli D kiire põgenema. Ta läks vannituppa, riietus hooletult lahti ja istus vanni.
’Noh mis siis nüüd?’ küsis ta oma krõnksus põlvedelt.
A pistis pea ukse vahelt sisse ja mainis nagu muuseas: ’Ou, sa unustasid vee.’
D peitis näo kätesse, mis ei tundunud üldse õige tegu olevat, kuid mida muud niisuguses olukorras ikka teha. A muigas ja asus segistit näppima D lihtsalt istus ega teinud häältki. Kui vann oli poole jagu täis, võttis A oma viimased riided seljast ja ronis D selja taha vette. ’Räägi,’ käskis tüdruk, ’räägi mulle, millest sa mõtled.’
D istus endiselt vannis ega julgenud sõnagi öelda, veel vähem püsti tõusta ja veest välja astuda. A jäigaks tõmbunud nibud torkisid tema selga ja käed masseerisid aeglaste ringjate liigutustega ta ülakeha. Vesi oli jahe.
D köhatas. ’A, kuule...’
’Jaaah?’ A liibus vastu D selga ja trummeldas sõrmedega tema krampis õlgu.
’Ei, ei midagi.’
’Ikka ei räägi? Oh sind küll. Ega’s midagi.’
’Anna andeks.’
’I don’t care if Monday’s blue, Tuesday’s gray and Wednesday too, Thursday I don’t care about you, it’s Friday, I’m in love,’ ümises A siirupiselt D’le kõrva ja kargas siis keskmise kassipoja väledusega vannist välja. ’Okeih, ma ei tea, kuidas sinuga on, aga mina vajan sigaretti ja nimelt kohe,’ ning ta kõndis kogu oma kahvatu alastuse väel vannitoast välja jättes enda järel maha märja raja.
’Täna on juba laupäev,’ mõtles D aga A’le järele ei hõiganud. Ta lootis, et tüdruk on midagi selga otsinud, sest tema kui puhtsüütu meesisiku pani A eevaülikond igatahes päris keerukasse olukorda.
D rabas nagist hommikumantli ja peitis oma rahutu keha selle alla nii hoolikalt kui võimalik. Ta hiilis silmad poolkinni elutuppa ning avastas oma õnneks, et A seisab särgis ja šortsides rõdul. D liitus temaga.
’Bum me a fag, m’lady?’ kähistas D esimese meeldetuleva aktsendiga.
’Haha, olgu siis nii,’ muigas A.
Mugav vaikus. D polnud kunagi piinlikku vaikust kogenud, tema jaoks oli see lihtsalt meeldiv hetk rahu, A niisama ei viitsinud neist momentidest midagi pidada – ta pigem rikkus neid mõnuga, nii ka seekord.
’Mu vend, T eksole, masturbeeris korra rõdul, samasuguse õndsa rahuga nagu meie siin praegu teiste inimeste õhku rikume. Mingi koduperenaine veel vaatas teda vastasmaja aknast ja ta teadis seda. Ütles, et see oli erutavaim kogemus ta elus. Mina loomulikult soovitasin T’l järgmine kord ka oma boifrend tegevusse rakendada a’ T polnud nõus, ütles, et siis see tädi raudselt võtab kogu lõbu linti ja päris jagabki teenitud tulu nendega.’ A’l oli alati mõni sedasorti ’lõbus’ lugu rääkida, mille peale D ei osanud eriti midagi öelda.
’ Oh I love, oh I love, oh I love, what you do to my lips when you suck me inside,’ laulis A kinnisilmi, kõvasti ja valesti. D’le sellest piisas, et jätkata ’and you blow me a kiss, oh I love what you do to my lips, it’s so sweet in there...’
A hakkas itsitama ja vaatas kerge irvega D’le otsa, kes tundis kohe, kuidas need pruunid silmad temasse puurivad ning punastas. See polnud loomulikult midagi uut, sest A juuresolekust saati oli ta 2/3 ajast ladvaõunakarva. Ja igat moodi valvel, kui jutt juba sinna poole kaldus.
’Tead, see aeg, mis me seal vannis istusime... tead, see oli kas kõige meeldivam või kõige piinlikum veerandtunnike mu elus, ma ei ole veel otsustanud...’ sosistas D vaevukuuldavalt ja jäi hinge kinni hoidma.
’Rahu kiisuke, kiiret ei ole,’ vastas A ja võttis tal ümbert kinni.
A ja D seisid rõdul ja hoidsid teineteise ümbert kinni. Hommik oli nüüd päriselt kohal. D oli A käte vahel endaga rahul ja tundis ääretut rahu ning rõõmu, et sai seda kirgast, karget õhku ja varajast päikesepaistet kellegagi jagada. Hommik kuulus vaid neile kahele ja nad nautisid igat hetke täiel rinnal. D surus oma näo A juustesse. Tüdruk lõhnas nagu mõni väike magus võõramaine puuvili.
’Kuule, D, miks sa selline luuser oled?’ A hääl kõlas rahulikult ja veidike ehk narriva alatooniga nagu alati.
’Ee...’ D ei saanud eitada oma hämmeldust. Ta tõmbas ennast vastu tahtmist A’st lahti ning jäi tüdrukut peava viltu kahtlustava näoga vaatama. ’Oota, mida?’
’Vaata ennast, sa näed välja nagu mingi moeajakirja klantskaanepilt, su vanematel on raha rohkem kui Aafrikas neegreid ja sa ei käi isegi mingis kooliski mitte... ei, see on halb pigem, igatahes, sa oled põhimõtteliselt ulmeliste elunautimisvõimalustega vallaline, ee, noormees aga sul ei ole mitte mingisugust elu.’ A sõnadevool lendas uhke ja letaalse harpuunina D suunas, lendas ja möödus terava vihinaga. D teadis hästi, kuidas oma noorust maha magas, kuid kõigi nende tõdede koondamine ühte lööki oli siiski päris solvav.
’Ee, nojah, aga ma olen rahul! Seega võin vabalt kinnitada, et ma siiski naudin oma elu, ma teen seda omal moel.’ D hääl värises kergelt.
’Sa oled rahul? Ei, mina küll nii ei arva.’ Ja A’l oli õigus. D polnud rahul, polnud kunagi olnudki.
’Otse loomulikult olen,’ vaidles D vastu, ’ma lihtsalt ei näe põhjust midagi muuta, kuigi noh, nüüd kui sa selle mulle meelde tuletasid, ma ilmselt lähen järgmine aasta või nii kooli.’
’Ah soo? Ja milline kõrgetest teadustest siis härras huvi on äratanud?’
’Fotograafia.’ D’l ei tulnud tegelikult midagi paremat pähe.
A hakkas naerma, haaras siis kätega peast ja pööritas silmi teeseldes, nagu oleks tal kangesti paha olla. D tõmbus mossi ja vaatas kõrvale.
’Ei aga tõesti, ma hoolin sinust ja mulle ei meeldi, kuidas sa päevad läbi oma laiskuse ja eneseuhkuse otsas istudes mingit stiilset üksiklast teeskled.’ Seekord oli A päris tõsine ja siiras. Ta puuris pilguga D’d, kes huvitatult rõdupõrandat silmitses.
’Ma ei teeskle üksiklast, ma olengi üksi,’ ütles D vaikselt.
’Ah, lõpeta. Tean hästi, kuidas selle teemaga tegelikult on, E rääkis mulle. Eelmine reedegi olid sa koos tema ja teistega 96’s, jõid ennast ülehinnatud viskist täis nagu tõelised snoobid ikka ja teatasid siis, et sul ei olegi sõpru, ainult inimesed, kes sul igavust peletavad ja kellega sa suhtled oma intellektuaalse üksilduse peletamiseks, siis ronisid sa lauale ja asusid muusika taktis ennast riidest lahti koorima.’
’Ma EI roninud lauale ja ka riided jäid mulle selga, vabandage väga!’
’Oh, Jumal tänatud, ma nimelt mõtlesin viimase osa käigu pealt välja.’ A irve oli tagasi. Ta tõmbas D oma embusesse tagasi ja ohkas ’Aga tõesti, ma ei taha, et sa niisama kokku kuivad siin. Ma isegi ei imestaks kui sul kunagi oma tüdrukut poleks olnud.’
’Kuule, nii halvasti minust ka ei tasu arvata,’ oli D endiselt solvunud.
’Ma ei arva sinust üldsegi halvasti, aga ma siiski julgen uskuda, et armuda sa tegelikult ei oska.’
D lükkas A eemale, nõjatus demonstratiivselt rõduservale ja hüüdis hommikusse ’Kordagi oma kahekümne eluaasta jooksul ei ole ma tundnud armastust!’
A ehmus ja põrnitses D’d, kes kinkis talle teeseldud põlgust täis pilgu. A ei teadnud miks, aga miski D öeldus tegi talle otsata palju haiget. Üle tüdruku põse veeres tilluke pisar.
D’le ei meeldinud mitte miski, mida ta just öelnud oli, mitte vähem kui see, et A nüüd nuttis. Pisar pisara järel ja vaiksed allasurutud nuuksed. D tundis ebamugavust. Muidugi oli ta varemgi inimestel enesetunde alla nulli viinud aga siis oli ta stseenist ka kähku kadunud, vaikselt ja ilma süümepiinadeta. Praegu ei tulnud südametus kõne allagi, sellist olukorda ei saanud vaikselt ja valutult lahendada. Või sai?
’Ma arvan, et sa peaksid puhkama,’ ütles ta A’le ja patsutas teda möödudes õlale. D peaaegu, et jooksis oma tuppa ja sulges ukse. Ta võttis öökapilt oma usaldusväärse mustakaanelise Moleskine’i ja pastaka ning istus laua taha. D kujutles ennast kuhugi mujale nagu alati, seekord ühte hämarasse ja suitsusesse 30’ndate stiilis öölokaali seinaäärsesse lauda; ta kannaks kitsa lõikega musta ülikonda, valge lilleke nööpaugus, ja A’l oleks pikk peenike daamipiip ning karusnahk. Taustal mängiks jazz-bänd parajalt unist ja melanhoolset viisi...
’Vaata, ma olen oma paarikümne eluaasta jooksul sirgunud tõeliseks enesearmastajaks ja kohati liigagi edevaks. Ma olen kõrk ja kergesti haavatav, tundlik, isekas, pealtnäha lootusetu, eksole? Mina juba mingi tütarlapse pärast oma unistusi sahtlisse ei mata, kuid ma ei tahaks ka minema kihutada ja teda niisama lihtsalt kõrvale heita, ma tahaks hoopis, et ta minuga kaasa tuleks, mind toetaks ja kõigega nõustuks. Või siis ütlesk, et ei, nii ei lähe. Ma olen segaduses ja häiritud aga peale oma hullumeelsuse on mul muudki pakkuda, kas tead.’
’Armas Jumal, mida kuradit ma ometi kirjutan?’ küsis D endalt. Ta silitas lohutust otsides märkmiku lehti ja nahast kaant, millesse olid looklevalt pressitud tema initsiaalid D.G. ’Paber kannatab kõike aga eks sel naljal ole ka piirid,’ mõtiskles D ja tõusis püsti. Stseen A’ga oli tagasi ta meeltesse tunginud ja tegi hullumoodi valu. D läks teise tuppa, lihtsalt selleks, et tüdrukut mitte sealt leida.
’...’
Sel ajal kui D oma kujutelma pakutavaid võlusid nautis, oli A vaikselt ja märkamatult oma asjad kokku pakkinud ning lahkunud. D tahtis korraga ise nutta. Nutta, kõva häälega vanduda, midagi kanget juua või kiusaka kolmeaastase kombel ennast pikali maha visata. Ta haaras diivanilt pleedi, millel oli veel vaevu aimatavaid jääke A parfüümis, endale kaissu ja asus toas ringi vaatama.
’Ega tal midagi maha ei jäänud, et ta veel tagasi võiks tulla? Ega ta mulle kirja ei jätnud? Neetud segadus! Kus mu kuradi telefon on?’
Ei, A’l polnud midagi maha ununenud, ja kui ka oleks, siis poleks ta sellele järgi tulnud, au poleks lubanud. Ka kirja polnud ta jätnud.
D oli korteris ringi keerutades eneselegi märkamatult esikupeegli ette jõudnud.
’Lihtsalt ennekuulmatu!’ sosistas ta oma kujutisele, ’Järgmine kord mängin tema reeglite järgi. Vabandust? Kuidas palun? Loomulikult, et tuleb järgmine kord! Kuidas te ometi julgete minus kahelda?!’ Parajalt dramaatiline ja meeldivalt neurootiline, seda ta oli.
D sulges vaikselt rõduukse ja hiilis elutuppa, kus A alkoholiuimas und nägi. Ta põlvitas diivani kõrvale maha ja imetles magavat tüdrukut, kummardus siis tema näole eriti lähedale ja hingas sisse lõhnabuketi tubakast ja iiveldamaajavalt magusatest jookidest. Tavaolukorras oleks D ennast vastikusest väristanud, kuid seekord pidas ta imalat hõngu pigem kütkestaverutavaks.
D ohkas vaikselt ja paitas arglikult A tumepunaseid juukseid, mis puntrana tüdruku näo kõrval padjal lebasid, sirutas siis käe A kotti, mis stseeni ammulisui diivanijalutsist jälginud oli, ja võttis harja. Kirurgilise ettevaatlikusega asus ta siidist sasipusa lahti harutama. A juuksed olid lopsakad ja nõudsid ilmselgelt rohkem tähelepanu kui neile osutati. ’Võiksin seda iga päev teha,’ mõtles D, ’kui mul vaid lastaks.’ Ta jätkas keskendunult kammimist kuni A juustest oli saanud kergelt laineline lehvik, mis meenutas ehk mõne võõramaise linnu sulgi. D silmitses oma töö ja vaeva tulemust vaimustuse ning rahuloluga.
A kael, mida juuksed seni varjanud olid, tundus hommikuvalges toas eriti saleda ja aristokraatlikuna, kahtlemata kadestusväärsena. D kiheles meeleheitlikult seda katsuma. Ta ei teadnud kui palju ja mida täpsemalt A joonud oli, ja kas paar põgusat silitust ärataks tüdruku üles või mitte, kui A ka ärkaks, siis mida ta arvata võiks? Mida rohkem D mõtles, seda erutavam tundus see küllaltki totter olukord ja ka A muutus iga hetkega järjest kenamaks ning ihaldusväärsemaks. ’Okei, oled sa mees või mitte?’ küsis D endalt. Tema ärevusest värisev käsi lähenes A’le imeaeglaselt, puutus siis kokku unesooja nahaga ja liikus õrnalt mööda neiu kaelajoont rangluuni, kus pleediserv ta peatas. A ei ärganud. D hingas kergendatult ja soovis endale selle nii-öelda julgustüki eest õnne.
D läks jälle rõdule ja oli endiselt ärevil, kuid palju rõõmsam. Nüüd valdas aga paheline uudishimu kõige selle suhtes, mida see nurjatu tekk kattis. Keelutsoon. Tempel. Salaaed. Oma mõtteist joovastatuna läks D tuppa tagasi ja istus uuesti diivani kõrvale. A magas endistviisi sügavalt. D paitas veel tema juukseid ja kaela, nüüd juba veidi julgemalt, ent manitses end siiski liigselt hoogu sattumast.
D võttis A pleedi ääre mõlema käe nimetissõrme ja pöidla vahele, aga ei kergitanud seda. ’Olgu, vot nii. Kui ta juhuslikult peaks ärkama siis ma ütlen, et tekk oli maha libisenud ja ma juhtusin mööda kõndima ja tahtsin selle peale tagasi panna,’ mõtles D samal ajal rahutusest peaaegu põledes, solvus siis niisuguse tobeda hädavale peale, ning kinnitas endale, et midagi ei saa juhtuda. Ta surus tekiserva pihku ja vabastas A ülakeha kattest, tundes ennast samal ajal tõelise maadeavastajana. D pettus. Ta oli oodanud hunnitut pitsivahtu ja satiini, mida internet naiselikkuse etalonina serveeris, A aga magas tumelilla sportrinnahoidja väel. See värv oli D meelest eriti võigas, nagu plekk peksa saanud ihul. A rinnadki polnud teab mis uhked, küll kumerad aga väikesed ja tütarlapselikud, andes mõista, et kasvuprotsess on alles pooleli. Siiski pakkus see vaatepilt D’le veel rohkem julgust ja ainult suurendas soovi A’d silitada ja magavast kehast rohkem rõõmu tunda.
D oli A kohal kummargil ja suutis ennast vaevu tagasi hoida. Üle kõige ihkas ta A keha suudlustega katta ja silitada kõiki tema kumerusi ja tundlikemaidki punkte. Pinge. Iha. Hirm. Ja muud ta ei tundnudki. D põles heleda leegiga; ta teadis väga hästi, et kui ta oma tahtmistele vaba voli annaks, ärkaks A üles, tõenäoliselt ehmataks, jookseks minema ja D jääks jälle üksi. Ta kõikus kui transis olles ja vaevles oma tunnete käes, võpatas siis järsult üles ja tuiskas jälle rõdule, tõmmates ukse suure kolinaga kinni.
’Mida ma teen? Mida ma ometi teen? Ma ei saa ju minna teda üles ajama ja öelda, et ei, nii ikka ei lähe, sinu pärast on mul nüüd kaks nädalat erektsioon ja parem oleks kui sa kohe lahkuks, või saan? Samuti ei saa ma... ei ei ei, mida ma ometi mõtlen?’ D pähe oli kogu muu segaduse kõrval hiilinud mõte, et ta võiks magavat poolalasti A’d vaadates vaikselt oma püksid lahti nööpida, tegutseda, lasta paaril miljonil oma potentsiaalsetest lastest tüdruku näol surra ja siis vaikselt ning süüdimatult kaduda.
D tammus jalalt jalale ja tegi tõusvale päikesele grimasse. Ta silmas aknalaual A sigaretipakki ja näppas ühe, kasvõi selleks et lõpuks suitsetamist proovida, mida ta ka kohe kahetses. ’Brilliant, iiveldus on tõeline kirss tordil’ mõtles D nägu krimpsutades.
’Duuude, mida sa laamendad? On sul aimu kui räige pohmakas mul on?’
Kui D salajased himurad tegevused poleks A’d mitte mingil juhul äratanud, siis rõduukse paugatusest igatahes piisas.
’Ohhh... anna andeks,’
’Tühja kah, millalgi oleks ma ikka ärganud ju.’ A oli unine ja kergelt mossis. Ta haigutas häälekalt varjates käega suud. ’Tead, ma ei raalinud üldse välja, kus ma olen, vedelesin ja mõtlesin suht kus ma olen, siis vaatasin, et keegi tõmbleb ringi rõdu peal. Ega sa muide ei tea, kuidas ma siia sain?’
D vangutas pead ja näris huuli piieldes samal ajal A’d, kes seisis pesuväel ja ilma igasuguse häbita ning kiskus pooluimaselt suitsu.
’Aah, D, sa haised. Jessuke mida sa ometi teinud oled siin?’
Tõepoolest, D särk oli higist peaaegu läbi vettinud. Iseenesest selgetel põhjustel.
’V-või nii. Oh, ma ei teagi, ma lähen parem pesema,’ oli D kiire põgenema. Ta läks vannituppa, riietus hooletult lahti ja istus vanni.
’Noh mis siis nüüd?’ küsis ta oma krõnksus põlvedelt.
A pistis pea ukse vahelt sisse ja mainis nagu muuseas: ’Ou, sa unustasid vee.’
D peitis näo kätesse, mis ei tundunud üldse õige tegu olevat, kuid mida muud niisuguses olukorras ikka teha. A muigas ja asus segistit näppima D lihtsalt istus ega teinud häältki. Kui vann oli poole jagu täis, võttis A oma viimased riided seljast ja ronis D selja taha vette. ’Räägi,’ käskis tüdruk, ’räägi mulle, millest sa mõtled.’
D istus endiselt vannis ega julgenud sõnagi öelda, veel vähem püsti tõusta ja veest välja astuda. A jäigaks tõmbunud nibud torkisid tema selga ja käed masseerisid aeglaste ringjate liigutustega ta ülakeha. Vesi oli jahe.
D köhatas. ’A, kuule...’
’Jaaah?’ A liibus vastu D selga ja trummeldas sõrmedega tema krampis õlgu.
’Ei, ei midagi.’
’Ikka ei räägi? Oh sind küll. Ega’s midagi.’
’Anna andeks.’
’I don’t care if Monday’s blue, Tuesday’s gray and Wednesday too, Thursday I don’t care about you, it’s Friday, I’m in love,’ ümises A siirupiselt D’le kõrva ja kargas siis keskmise kassipoja väledusega vannist välja. ’Okeih, ma ei tea, kuidas sinuga on, aga mina vajan sigaretti ja nimelt kohe,’ ning ta kõndis kogu oma kahvatu alastuse väel vannitoast välja jättes enda järel maha märja raja.
’Täna on juba laupäev,’ mõtles D aga A’le järele ei hõiganud. Ta lootis, et tüdruk on midagi selga otsinud, sest tema kui puhtsüütu meesisiku pani A eevaülikond igatahes päris keerukasse olukorda.
D rabas nagist hommikumantli ja peitis oma rahutu keha selle alla nii hoolikalt kui võimalik. Ta hiilis silmad poolkinni elutuppa ning avastas oma õnneks, et A seisab särgis ja šortsides rõdul. D liitus temaga.
’Bum me a fag, m’lady?’ kähistas D esimese meeldetuleva aktsendiga.
’Haha, olgu siis nii,’ muigas A.
Mugav vaikus. D polnud kunagi piinlikku vaikust kogenud, tema jaoks oli see lihtsalt meeldiv hetk rahu, A niisama ei viitsinud neist momentidest midagi pidada – ta pigem rikkus neid mõnuga, nii ka seekord.
’Mu vend, T eksole, masturbeeris korra rõdul, samasuguse õndsa rahuga nagu meie siin praegu teiste inimeste õhku rikume. Mingi koduperenaine veel vaatas teda vastasmaja aknast ja ta teadis seda. Ütles, et see oli erutavaim kogemus ta elus. Mina loomulikult soovitasin T’l järgmine kord ka oma boifrend tegevusse rakendada a’ T polnud nõus, ütles, et siis see tädi raudselt võtab kogu lõbu linti ja päris jagabki teenitud tulu nendega.’ A’l oli alati mõni sedasorti ’lõbus’ lugu rääkida, mille peale D ei osanud eriti midagi öelda.
’ Oh I love, oh I love, oh I love, what you do to my lips when you suck me inside,’ laulis A kinnisilmi, kõvasti ja valesti. D’le sellest piisas, et jätkata ’and you blow me a kiss, oh I love what you do to my lips, it’s so sweet in there...’
A hakkas itsitama ja vaatas kerge irvega D’le otsa, kes tundis kohe, kuidas need pruunid silmad temasse puurivad ning punastas. See polnud loomulikult midagi uut, sest A juuresolekust saati oli ta 2/3 ajast ladvaõunakarva. Ja igat moodi valvel, kui jutt juba sinna poole kaldus.
’Tead, see aeg, mis me seal vannis istusime... tead, see oli kas kõige meeldivam või kõige piinlikum veerandtunnike mu elus, ma ei ole veel otsustanud...’ sosistas D vaevukuuldavalt ja jäi hinge kinni hoidma.
’Rahu kiisuke, kiiret ei ole,’ vastas A ja võttis tal ümbert kinni.
A ja D seisid rõdul ja hoidsid teineteise ümbert kinni. Hommik oli nüüd päriselt kohal. D oli A käte vahel endaga rahul ja tundis ääretut rahu ning rõõmu, et sai seda kirgast, karget õhku ja varajast päikesepaistet kellegagi jagada. Hommik kuulus vaid neile kahele ja nad nautisid igat hetke täiel rinnal. D surus oma näo A juustesse. Tüdruk lõhnas nagu mõni väike magus võõramaine puuvili.
’Kuule, D, miks sa selline luuser oled?’ A hääl kõlas rahulikult ja veidike ehk narriva alatooniga nagu alati.
’Ee...’ D ei saanud eitada oma hämmeldust. Ta tõmbas ennast vastu tahtmist A’st lahti ning jäi tüdrukut peava viltu kahtlustava näoga vaatama. ’Oota, mida?’
’Vaata ennast, sa näed välja nagu mingi moeajakirja klantskaanepilt, su vanematel on raha rohkem kui Aafrikas neegreid ja sa ei käi isegi mingis kooliski mitte... ei, see on halb pigem, igatahes, sa oled põhimõtteliselt ulmeliste elunautimisvõimalustega vallaline, ee, noormees aga sul ei ole mitte mingisugust elu.’ A sõnadevool lendas uhke ja letaalse harpuunina D suunas, lendas ja möödus terava vihinaga. D teadis hästi, kuidas oma noorust maha magas, kuid kõigi nende tõdede koondamine ühte lööki oli siiski päris solvav.
’Ee, nojah, aga ma olen rahul! Seega võin vabalt kinnitada, et ma siiski naudin oma elu, ma teen seda omal moel.’ D hääl värises kergelt.
’Sa oled rahul? Ei, mina küll nii ei arva.’ Ja A’l oli õigus. D polnud rahul, polnud kunagi olnudki.
’Otse loomulikult olen,’ vaidles D vastu, ’ma lihtsalt ei näe põhjust midagi muuta, kuigi noh, nüüd kui sa selle mulle meelde tuletasid, ma ilmselt lähen järgmine aasta või nii kooli.’
’Ah soo? Ja milline kõrgetest teadustest siis härras huvi on äratanud?’
’Fotograafia.’ D’l ei tulnud tegelikult midagi paremat pähe.
A hakkas naerma, haaras siis kätega peast ja pööritas silmi teeseldes, nagu oleks tal kangesti paha olla. D tõmbus mossi ja vaatas kõrvale.
’Ei aga tõesti, ma hoolin sinust ja mulle ei meeldi, kuidas sa päevad läbi oma laiskuse ja eneseuhkuse otsas istudes mingit stiilset üksiklast teeskled.’ Seekord oli A päris tõsine ja siiras. Ta puuris pilguga D’d, kes huvitatult rõdupõrandat silmitses.
’Ma ei teeskle üksiklast, ma olengi üksi,’ ütles D vaikselt.
’Ah, lõpeta. Tean hästi, kuidas selle teemaga tegelikult on, E rääkis mulle. Eelmine reedegi olid sa koos tema ja teistega 96’s, jõid ennast ülehinnatud viskist täis nagu tõelised snoobid ikka ja teatasid siis, et sul ei olegi sõpru, ainult inimesed, kes sul igavust peletavad ja kellega sa suhtled oma intellektuaalse üksilduse peletamiseks, siis ronisid sa lauale ja asusid muusika taktis ennast riidest lahti koorima.’
’Ma EI roninud lauale ja ka riided jäid mulle selga, vabandage väga!’
’Oh, Jumal tänatud, ma nimelt mõtlesin viimase osa käigu pealt välja.’ A irve oli tagasi. Ta tõmbas D oma embusesse tagasi ja ohkas ’Aga tõesti, ma ei taha, et sa niisama kokku kuivad siin. Ma isegi ei imestaks kui sul kunagi oma tüdrukut poleks olnud.’
’Kuule, nii halvasti minust ka ei tasu arvata,’ oli D endiselt solvunud.
’Ma ei arva sinust üldsegi halvasti, aga ma siiski julgen uskuda, et armuda sa tegelikult ei oska.’
D lükkas A eemale, nõjatus demonstratiivselt rõduservale ja hüüdis hommikusse ’Kordagi oma kahekümne eluaasta jooksul ei ole ma tundnud armastust!’
A ehmus ja põrnitses D’d, kes kinkis talle teeseldud põlgust täis pilgu. A ei teadnud miks, aga miski D öeldus tegi talle otsata palju haiget. Üle tüdruku põse veeres tilluke pisar.
D’le ei meeldinud mitte miski, mida ta just öelnud oli, mitte vähem kui see, et A nüüd nuttis. Pisar pisara järel ja vaiksed allasurutud nuuksed. D tundis ebamugavust. Muidugi oli ta varemgi inimestel enesetunde alla nulli viinud aga siis oli ta stseenist ka kähku kadunud, vaikselt ja ilma süümepiinadeta. Praegu ei tulnud südametus kõne allagi, sellist olukorda ei saanud vaikselt ja valutult lahendada. Või sai?
’Ma arvan, et sa peaksid puhkama,’ ütles ta A’le ja patsutas teda möödudes õlale. D peaaegu, et jooksis oma tuppa ja sulges ukse. Ta võttis öökapilt oma usaldusväärse mustakaanelise Moleskine’i ja pastaka ning istus laua taha. D kujutles ennast kuhugi mujale nagu alati, seekord ühte hämarasse ja suitsusesse 30’ndate stiilis öölokaali seinaäärsesse lauda; ta kannaks kitsa lõikega musta ülikonda, valge lilleke nööpaugus, ja A’l oleks pikk peenike daamipiip ning karusnahk. Taustal mängiks jazz-bänd parajalt unist ja melanhoolset viisi...
’Vaata, ma olen oma paarikümne eluaasta jooksul sirgunud tõeliseks enesearmastajaks ja kohati liigagi edevaks. Ma olen kõrk ja kergesti haavatav, tundlik, isekas, pealtnäha lootusetu, eksole? Mina juba mingi tütarlapse pärast oma unistusi sahtlisse ei mata, kuid ma ei tahaks ka minema kihutada ja teda niisama lihtsalt kõrvale heita, ma tahaks hoopis, et ta minuga kaasa tuleks, mind toetaks ja kõigega nõustuks. Või siis ütlesk, et ei, nii ei lähe. Ma olen segaduses ja häiritud aga peale oma hullumeelsuse on mul muudki pakkuda, kas tead.’
’Armas Jumal, mida kuradit ma ometi kirjutan?’ küsis D endalt. Ta silitas lohutust otsides märkmiku lehti ja nahast kaant, millesse olid looklevalt pressitud tema initsiaalid D.G. ’Paber kannatab kõike aga eks sel naljal ole ka piirid,’ mõtiskles D ja tõusis püsti. Stseen A’ga oli tagasi ta meeltesse tunginud ja tegi hullumoodi valu. D läks teise tuppa, lihtsalt selleks, et tüdrukut mitte sealt leida.
’...’
Sel ajal kui D oma kujutelma pakutavaid võlusid nautis, oli A vaikselt ja märkamatult oma asjad kokku pakkinud ning lahkunud. D tahtis korraga ise nutta. Nutta, kõva häälega vanduda, midagi kanget juua või kiusaka kolmeaastase kombel ennast pikali maha visata. Ta haaras diivanilt pleedi, millel oli veel vaevu aimatavaid jääke A parfüümis, endale kaissu ja asus toas ringi vaatama.
’Ega tal midagi maha ei jäänud, et ta veel tagasi võiks tulla? Ega ta mulle kirja ei jätnud? Neetud segadus! Kus mu kuradi telefon on?’
Ei, A’l polnud midagi maha ununenud, ja kui ka oleks, siis poleks ta sellele järgi tulnud, au poleks lubanud. Ka kirja polnud ta jätnud.
D oli korteris ringi keerutades eneselegi märkamatult esikupeegli ette jõudnud.
’Lihtsalt ennekuulmatu!’ sosistas ta oma kujutisele, ’Järgmine kord mängin tema reeglite järgi. Vabandust? Kuidas palun? Loomulikult, et tuleb järgmine kord! Kuidas te ometi julgete minus kahelda?!’ Parajalt dramaatiline ja meeldivalt neurootiline, seda ta oli.
säilitada külma närvi
Alec on reisilt tagasi. Niisama käis teatripraktikal teenitud raha eest New Yorgis, peamiselt hulkus Brooklynis ja tuigerdas oma lugematute internetisõprade pidudelt raskelt ülehinnatud kohvipoodidesse ja vastupidi. Kaotas oma jõleda ruudulise kaabulotu ära ja leidis juba samal õhtul mingist räpasevõitu pubist uue. Alec ütleb, et ta ei taha oma reisist eriti rääkida, meenutamine teeb haiget, kuna talle meeldis New York kohutavalt ja ta tahtvat sinna jalamaid tagasi minna, kui vaid mõni võimalus avaneks. Minu arvates ta lihtsalt ei mäleta, mida ta seal tegi. Ta ei mäleta enam paljusid asju, ka mitte seda, kuidas ta ükskord nädal aega järjest amfetamiinide peal ärkvel oli ja oma ema lillelisi seelikuid kandis. Keegi ei tihanud teda pedeks, perverdiks või niisama friigiks kutsuda.
Monday, March 28, 2011
kaks sammu, kaks korda
Tule, lähme randa, sikutan sind käest ja naeratan tuulde. Tule, lähme juba kiiremini, ripun sul käe otsas nagu sõnakuulmatu laps ja vaatan sulle nõudvalt otsa, kuid ei näe su silmi—nõnda tumedad on klaasid, mille taga ennast täna varjad. Tead suurepäraselt, et kogu mu elevus on teeseldud, aga naeratad ikkagi, sest seekord oleme vist mingilgi määral samal sagedusel ja ega muud ühelt sääraselt palavalt suvepäevalt ei tahagi. Eemalt tervitabki juba rand ja ma pistan jooksu, et talle sülle hüpata.
Rand on uhke. Lõpmata palju heledat kreemikat liiva ja hommikuselt helendav meri, mis ulatub nii kaugele, kui silm seletab. Täpselt nagu mõnel igaval postkaardil või internetist püütaval ekraanisäästjal, ka inimesi pole siin teisi peale meie, täpselt nagu postaardil. Aga kogu see pilt siin on päriselt, on tuntav ja katsutav; tuul loobib mu juukseid ja tunnen merelõhna, mis mind hetkeks nostalgiameeleollu kisub. Siis ronib natuke liiva kingadesse ja olengi tagasi oma reaalsel fotomaastikul. Viskan kingad suvalisse suunda laiali ja saadan koti ja kübara neile järele. Heidan seljast kleidi. Kleit on pikk ja kirju, ning selle all ei ole mul mdagi peale oma tobeda linnatüdruku tobeda nurgelise päevituse.
Jõuad järgi ja võtad mul seljatagant ümbert kinni. Tõmban ennast lahti ja osutan valgetele aladele oma rinnal ja puusadel, vaata kui laiguline ma olen. Muigad ja ütled, et mul on nüüd küll piisavalt aega, et oma kahtlane päevitus kinni lappida. Kuigi ma tegelikult ei usu, et sellise jubeduse kõrvaldamiseks piisaks vaid päevast, noogutan ja ütlen küllap-vist, eks näis kui hästi päike võtab. Ma küll võtaks ennast, kui ma päike oleks.
Laotan kaasatoodud teki laiali, ent mul on üsna ükskõik, kas ma laman fliisil või paljal liival. Neid terakesi on pärast aega juustest välja kammida küll ja küll.
Oi, ei, vette ma nüüd küll ei tule. Mulle meeldib kõigest alguses kolm korda keelduda, mis sinuga töötabki, kuna sa oled nii kannatlik või lihtsalt tead, et pikapeale jään ma nagunii nõusse. Peangi jääma. Ümbrus on nii maaliline, et tuleb pildile tuua ka kõik muu ilus ja meeldiv midaiganes noored inimesed rannas üksinda kahekesi teevad. Praegu jätad mu aga üksinda päikese kätte. Lõikad läbi lainete ja ma vaatan, kuidas sa eemale ujud.
Rand on uhke. Lõpmata palju heledat kreemikat liiva ja hommikuselt helendav meri, mis ulatub nii kaugele, kui silm seletab. Täpselt nagu mõnel igaval postkaardil või internetist püütaval ekraanisäästjal, ka inimesi pole siin teisi peale meie, täpselt nagu postaardil. Aga kogu see pilt siin on päriselt, on tuntav ja katsutav; tuul loobib mu juukseid ja tunnen merelõhna, mis mind hetkeks nostalgiameeleollu kisub. Siis ronib natuke liiva kingadesse ja olengi tagasi oma reaalsel fotomaastikul. Viskan kingad suvalisse suunda laiali ja saadan koti ja kübara neile järele. Heidan seljast kleidi. Kleit on pikk ja kirju, ning selle all ei ole mul mdagi peale oma tobeda linnatüdruku tobeda nurgelise päevituse.
Jõuad järgi ja võtad mul seljatagant ümbert kinni. Tõmban ennast lahti ja osutan valgetele aladele oma rinnal ja puusadel, vaata kui laiguline ma olen. Muigad ja ütled, et mul on nüüd küll piisavalt aega, et oma kahtlane päevitus kinni lappida. Kuigi ma tegelikult ei usu, et sellise jubeduse kõrvaldamiseks piisaks vaid päevast, noogutan ja ütlen küllap-vist, eks näis kui hästi päike võtab. Ma küll võtaks ennast, kui ma päike oleks.
Laotan kaasatoodud teki laiali, ent mul on üsna ükskõik, kas ma laman fliisil või paljal liival. Neid terakesi on pärast aega juustest välja kammida küll ja küll.
Oi, ei, vette ma nüüd küll ei tule. Mulle meeldib kõigest alguses kolm korda keelduda, mis sinuga töötabki, kuna sa oled nii kannatlik või lihtsalt tead, et pikapeale jään ma nagunii nõusse. Peangi jääma. Ümbrus on nii maaliline, et tuleb pildile tuua ka kõik muu ilus ja meeldiv midaiganes noored inimesed rannas üksinda kahekesi teevad. Praegu jätad mu aga üksinda päikese kätte. Lõikad läbi lainete ja ma vaatan, kuidas sa eemale ujud.
Sunday, February 20, 2011
Brittle thoughts
A greasy quarter was left for the clocks to tick midnight when Arietta stormed frantically back and forth down the endless hallways of her mansion. She had so much sugar in her veins that her blood itself probably reminded of syrup. Although she had been rampaging around for about an hour already, Arietta felt no heat nor exhaustion. Her loyal and loving butler, Sebastian, was starting to get worried. He tried and tried to stop her using various methods. First, he kept popping out of thin air in front of her, yes, right in front of her. With normal people, it should have resulted in an ill-timed crash, but Arietta just happened to be a little too agile and a little too dextrous for such a cheap trick to have any effect on her. She also managed to dodge all fireballs, vases, eight inch blades, golden goblets, slumbering hedgehogs, jam jars and everything else Sebastian sent flying towards her. Sebastian sighed in a tired manner and with this being a tad too much for hour that late, decided to get some refreshments. In the pantry he noticed the little butter sculptures Arietta had been working on during previous afternoon. All seven figurines had been carved out with such love and care and covered in tiny sprinkles so charming that one could simply shudder in awe when admiring the elaborate handwork. A set of true masterpieces! However, Sebastian didn’t care in the slightest. He tried to pick one sugary pink heart off of an especially detailed dragon figure, but his finger slipped. That very moment, a tiny torch sparked somewhere in the back of his brain. Sebastian took a few cubes of butter and smeared them on the midmost steps of the stairway leading to the eastern wing of the mansion. It didn’t take two minutes when Arietta dashed down the upper steps and slipped on the thirteenth one while trying to prepare to jump and skip the lower part of the staircase. Her eyes filled with baffled horror, she fell without her usual grace and managed to land safely in Sebastian’s arms. The butler quickly fixated his firm grip for he was afraid that the prestigious prey could escape any minute at the speed of an average wildcat.
Thursday, February 17, 2011
variety of fragments and style excercises
Hello lamb, has your blood circulation stopped yet? Might as well let rigor mortis in already, it has its eyes on you, you know. You can not wait until your battle for the promised feast up in shallow heavens in which you foolish narrow-minded people so naively like to believe in will be over, am I not right? Go on, touch the skies, you miserable fiend fodder. Do not dare even to think about setting your foot on our insanity-driven wonderland. Our home is not for the likes of you. Gates to the damned city where the finest people of all times spend their afterlives will be locked for you. They were strong, strong enough to try and live their lives as one mortal life is supposed to be lived, joyously and with pleasures satiating their days. Foul kings and bishops, brothel owners and princes of opium trade, from sun worshipers to pedophiles our sweet home has not once spat out a soul worthy of sharing our delights with us.
---
It was the season of badapples. Ripe sanguine fruits, all rotten to the core, covered the poisonous grounds in the forest of dusk and despair. Badappletrees sighed and moaned soundly as great weights kept falling from their decayed vestments. Two Pluckers were walking around in that gloomy grove carrying large Baskets which screamed with pleasure when lustrous badapples smitten with sin and sorrow filled their bottomless mouths. The Baskets’s jaws were lined with razor-like teeth which were carefully sharpened by the Pluckers. Those morbid humanoids sure knew how to take care of their ’pets’.
---
It was another one of those evenings. You lay on the sofa, gulping ice-cream and bawling your eyes out because another young lad with incredibly handsome face had been incredibly mean to you. Or turned out to be gay. Or not smiled on you. Or not shared your obscure tastes in something. I don't know, one of those was always the reason. I didn't even try to cheer you up or anything, it would have been a foolishly futile of an effort. Instead I made myself a cup of coffee. Didn't make any for you since when you're broken down, even the slighest kind act makes you cry even more. I still don't know why you always lusted after the most ridiculously beautiful ones. I had told you many times how it doesn't really matter how they look, peel off their skin and they're all the same - big bloody lumps of meat, savagely butchered and ready to be disposed of. You laughed me off and searched for a new prey. Well, you never really hit your target.
---
It was a typical Friday night in a seedy little bar+club abomination, the kind of place, which on weekends becomes inhabited by local art school fuck-ups and drama students, you know, the 'alternative' youth that can handle their drinks better than Irish dockworkers and think, that it's preposterous when someone actually understands you. Anyway, it was the kind of place that the likes of you and me would normally not even look at. But that night we were there. We sat on a trashy sofa and tried to look social. No, not really. That was an obvious lie. I just pretended to be extremely interested in my drink, which in fact was my fourth on that night. No matter how good my company is or how much I drink, I can't wipe the pompous don't-you-bloody-dare-to-talk-to-me impression off my face. There I sat, managing somehow and eying you while you fixedly stared at that tall and dusky handsome guy, who was casually lounging around and kissing anyone who appealed to him. Just like that. He simply hung around and kissed people, stole their drinks and cigarettes, just like that. And you were so into him but there wasn't even a slim chance that he would notice you, because you literally came from different worlds. Oh how sad. I could've introduced you, but I didn't. Instead I walked you home, in silence, knowing how you'd cry for hours and down at least 2 bottles of cheap red wine. Cheap red wine, because even though you could afford better, you chose the worst ones since those made you feel even more pathetic and you really got a kick out of self-pity. I really should've told you about that guy, how he was mildly disturbed and desperately yearned for consolation, whoring himself out only to feel like he belonged somewhere, how he actually got bored of any event before midnight, went home and masturbated to low quality Asian porn; how he was sooooo confused and lost in this world that he probably tried offing himself twice a month. I know I should've told you, but no, I didn't. You crashed your system - this was your crisis.
---
Who is your best friend? Introduce us please. - Why do you care? It has nothing to do with you. - Oh please, just a name. - Fine. John Smith. - Very nice. What's he like? How does he look? - Do you judge people by their looks? - Come on, just tell me. - I don't know the damn color of his eyes and he doesn't have any scars or over-sized moles on his face. - Yes, but, about his figure and such? - He's tall. Relatively tall. Not the tallest one I know, but still. Taller than me. And thin. Rail thin. Happy now? - Now, that wasn't so hard, was it? - It was fucking hard. - Okay, let's continue. For how long have you known each other? - Since the end of last July or the beginning of last August, I don't know the difference. - That's nice, what do you do together? - Time traveling, witch-hunting, drakeriding... The important stuff. - Whoa, some impressive friend you have. - I wouldn't care for less. - Heh. You have a lot in common, am I right? - No. We don't have anything in common. - But you're still good friends? That's rare but cool. - Really? - Oh, I think so. Why is he your best friend? - I don't know. Maybe I don't have anybody else.
---
The day your last exit to paradise closes, you will slowly start to descend into madness. Lips move but you can't hear them. What has happened, are they tongueless or have your senses fallen over the edge? They seem to be talking about something, slowly mouthing words one after another, faces as expressionless and blank as ever. Since your paranoid nature tells you to think so, first thing that comes to your tainted mind is that they must be telling you about your flaws. They simply must be blaming you for your futile attempts to live as you're supposed to. So, what will you do? Can you fight the robot army or are you just going to give up, go along with them, turn into one of them? This far, you've shown no signs of uprising whatsoever. All you do is sit curled up in the corner of your room watching the greywhite noise screen of your TV. There are hundreds of channels providing broadcasts about everything from babysitting to haute couture and dealing with zombie apocalypse, yet none of those has managed to make it to your antediluvian TV. I know you haven't gone out for weeks, you're rail thin and pale as a porcelain doll. Do something about it.
---
About my alcoholic brother.
He used to constantly get talks about how much he drinks. However, those lectures pissed him off and in return made him drink even more. Our parents thought that threatening to kick him out would set the things straight but my brother left that very evening before they even had a chance. Mom called him next day begging him to come home. He indeed came back... and got drunk.
I think I had really strong bonding with him when we were kids. Then I suddenly stopped caring. If you're not fond of anything or anyone, it doesn't hurt so much when things go horribly wrong.
---
I don't give a damn and nor do you but I heard from somewhere that boys and girls should sleep together so we could just do it. We could also hold hands in public, though I don't fancy the idea of sweaty palms. I do think you look fabulous in my skinny jeans by the way. Well, whatever. Let's just get fucked up, maybe even fucked.
---
It was the season of badapples. Ripe sanguine fruits, all rotten to the core, covered the poisonous grounds in the forest of dusk and despair. Badappletrees sighed and moaned soundly as great weights kept falling from their decayed vestments. Two Pluckers were walking around in that gloomy grove carrying large Baskets which screamed with pleasure when lustrous badapples smitten with sin and sorrow filled their bottomless mouths. The Baskets’s jaws were lined with razor-like teeth which were carefully sharpened by the Pluckers. Those morbid humanoids sure knew how to take care of their ’pets’.
---
It was another one of those evenings. You lay on the sofa, gulping ice-cream and bawling your eyes out because another young lad with incredibly handsome face had been incredibly mean to you. Or turned out to be gay. Or not smiled on you. Or not shared your obscure tastes in something. I don't know, one of those was always the reason. I didn't even try to cheer you up or anything, it would have been a foolishly futile of an effort. Instead I made myself a cup of coffee. Didn't make any for you since when you're broken down, even the slighest kind act makes you cry even more. I still don't know why you always lusted after the most ridiculously beautiful ones. I had told you many times how it doesn't really matter how they look, peel off their skin and they're all the same - big bloody lumps of meat, savagely butchered and ready to be disposed of. You laughed me off and searched for a new prey. Well, you never really hit your target.
---
It was a typical Friday night in a seedy little bar+club abomination, the kind of place, which on weekends becomes inhabited by local art school fuck-ups and drama students, you know, the 'alternative' youth that can handle their drinks better than Irish dockworkers and think, that it's preposterous when someone actually understands you. Anyway, it was the kind of place that the likes of you and me would normally not even look at. But that night we were there. We sat on a trashy sofa and tried to look social. No, not really. That was an obvious lie. I just pretended to be extremely interested in my drink, which in fact was my fourth on that night. No matter how good my company is or how much I drink, I can't wipe the pompous don't-you-bloody-dare-to-talk-to-me impression off my face. There I sat, managing somehow and eying you while you fixedly stared at that tall and dusky handsome guy, who was casually lounging around and kissing anyone who appealed to him. Just like that. He simply hung around and kissed people, stole their drinks and cigarettes, just like that. And you were so into him but there wasn't even a slim chance that he would notice you, because you literally came from different worlds. Oh how sad. I could've introduced you, but I didn't. Instead I walked you home, in silence, knowing how you'd cry for hours and down at least 2 bottles of cheap red wine. Cheap red wine, because even though you could afford better, you chose the worst ones since those made you feel even more pathetic and you really got a kick out of self-pity. I really should've told you about that guy, how he was mildly disturbed and desperately yearned for consolation, whoring himself out only to feel like he belonged somewhere, how he actually got bored of any event before midnight, went home and masturbated to low quality Asian porn; how he was sooooo confused and lost in this world that he probably tried offing himself twice a month. I know I should've told you, but no, I didn't. You crashed your system - this was your crisis.
---
Who is your best friend? Introduce us please. - Why do you care? It has nothing to do with you. - Oh please, just a name. - Fine. John Smith. - Very nice. What's he like? How does he look? - Do you judge people by their looks? - Come on, just tell me. - I don't know the damn color of his eyes and he doesn't have any scars or over-sized moles on his face. - Yes, but, about his figure and such? - He's tall. Relatively tall. Not the tallest one I know, but still. Taller than me. And thin. Rail thin. Happy now? - Now, that wasn't so hard, was it? - It was fucking hard. - Okay, let's continue. For how long have you known each other? - Since the end of last July or the beginning of last August, I don't know the difference. - That's nice, what do you do together? - Time traveling, witch-hunting, drakeriding... The important stuff. - Whoa, some impressive friend you have. - I wouldn't care for less. - Heh. You have a lot in common, am I right? - No. We don't have anything in common. - But you're still good friends? That's rare but cool. - Really? - Oh, I think so. Why is he your best friend? - I don't know. Maybe I don't have anybody else.
---
The day your last exit to paradise closes, you will slowly start to descend into madness. Lips move but you can't hear them. What has happened, are they tongueless or have your senses fallen over the edge? They seem to be talking about something, slowly mouthing words one after another, faces as expressionless and blank as ever. Since your paranoid nature tells you to think so, first thing that comes to your tainted mind is that they must be telling you about your flaws. They simply must be blaming you for your futile attempts to live as you're supposed to. So, what will you do? Can you fight the robot army or are you just going to give up, go along with them, turn into one of them? This far, you've shown no signs of uprising whatsoever. All you do is sit curled up in the corner of your room watching the greywhite noise screen of your TV. There are hundreds of channels providing broadcasts about everything from babysitting to haute couture and dealing with zombie apocalypse, yet none of those has managed to make it to your antediluvian TV. I know you haven't gone out for weeks, you're rail thin and pale as a porcelain doll. Do something about it.
---
About my alcoholic brother.
He used to constantly get talks about how much he drinks. However, those lectures pissed him off and in return made him drink even more. Our parents thought that threatening to kick him out would set the things straight but my brother left that very evening before they even had a chance. Mom called him next day begging him to come home. He indeed came back... and got drunk.
I think I had really strong bonding with him when we were kids. Then I suddenly stopped caring. If you're not fond of anything or anyone, it doesn't hurt so much when things go horribly wrong.
---
I don't give a damn and nor do you but I heard from somewhere that boys and girls should sleep together so we could just do it. We could also hold hands in public, though I don't fancy the idea of sweaty palms. I do think you look fabulous in my skinny jeans by the way. Well, whatever. Let's just get fucked up, maybe even fucked.
Subscribe to:
Comments (Atom)