Mõra (2)

Lauri jälgis ühe silmaga Fashion TV's sahmivate raagritsik-peenete modellide rodu, teisega piilus Chrisi, kes magas rahulikult, pea Lauri põlvedel. Poiss hingas rahulikult ja ühetasaselt. Tema ka muidu kahvatu nahk tundus vaid telekast valgustatuna pisut tontlik. Chris paistis magades veelgi noorem kui tavaliselt; poisi nägu tundus nii siiras ja süütu nagu see ei kuulukski halli, julmavõitu argipäeva. Nagu mõni vanaaegne portselannukk, mis ainult pühapäeviti klaasi tagant välja võeti.

Ebamaine, mõtles Lauri suunurgast muiates ja haaras puldi, et teler välja lülitada. Tuba ei muutunudki kottpimedaks, läbi kardinakammitsaist vaba akna paistis veel pisut tänavalaterna nõrka kuma. Siiski kulus silmadel natuke aega, et hämarusega harjuda.

Lauri kohendas pleedi, mis vaevu Chrisi kleenukest keha kattis ja silitas siis poisi pead. Kui lohutavalt see mõjus... Võib-olla oleks see lohutanud ka Chrisi ennast, kuid midagi niisugust ei söandanud Lauri tegelikult teha. Nad olid küll lähedased aga miski hoidis teda tagasi. Oli see siis alateadlik hirm millegi seletamatu ees või lihtsalt külgejäänud moraalinorm.

Ma hoolin temast. Loomulikult hoolin, kinnitas Lauri endale kulme kortsutades ja lõpetades Chrisi siidiste salkude sasimise toetas käed diivani seljatoele. Ta suunas oma pilgu lakke ja lagi vaatas tühja ilmega tagasi.

Ise ka ei tea enam, mida ma tegelikult tahan. Nagu mingi naine juba. Hale, konkreetselt hale... selle kibeda sähvatusega katkes ühendus tema kaine mõistuse ja tegelike tunnete vahel. Lauri lükkas juuksed Chrisi laubal kõrvale ja vajutas sinna ühe põgusa suudluse. Õrna ja kiire, sest Chrisi äratamine oli viimane, mida tal praegu vaja oli.

Mõra

Chris ärkas ehmatusega. Uni oli kui silmist visatud. Tavapärast rahulikku rammestust asendas põrgulik kuumus ja mustmiljon peas trummeldavat mõtet, millest ta ühtegi eristada ei suutnud. Poiss ahmis õhku ja üritas istukile tõusta, ent langes siis tagasi patjadele. Ta ei tundnud midagi peale kõikehõlmava hirmu ja ärevuse, ühtäkki polnud midagi peale suure tumeda teadmatuse, mis surilinana kõik endasse mähkis. Chris üritas häält teha, kuid ei suutnud sedagi, sest kurk oli kuiv ja justkui okkaid täis. Iga sekund thatis ennustada lõppu, kuid lõppu ei paistnud kusagilt.

Vähehaaval läks poisi enesetunne paremaks: ta suutis normaalselt hingata, teadvustas endale, kus ta on ja ei värisenud enam palavikuliselt. Chris lamas veel tükk aega rahunedes ja oma mõtteid sorteerides, tõusis siis pisut ebakindlalt püsti ja liikus vaevaliselt kõrvaltuppa, kus Lauri poolunes diivanil lamaskles, ühes käes viskiklaas ja teises pooleli olev raamat.

Chrisi kahvatut vankuvat kuju uksel märgates ta virgus ja küsis peaaegu ehmunult:
"Jälle?"
"Jälle," ohkas Chris ja vaatas maha. Ta vihkas oma abitust, sest see tekitas temas torkivaid süümepiinu, mida oli nii raske eemale tõrjuda... 
"Ma ju ütlesin, et sa peaksid rohtu võtma ja veidi vähem ennast kõigi oma tavapäraste rumalate mõtetega piinama."
"Need rohud viivad mu ükskord hauda, kas tead. Need teevad asjad ainult halvemaks, minust saab vari, midagi halli ja haledat, mis ma tegelikult ei ole.."
"Vaevalt. Tule siia nüüd."
Chris venis Lauri juurde ja langes talle selga. 
"Nii paha kohe?"
"Mhmh."

Lauri pani mõlemad käed selle kõhna keha ümber, mis temalt nii kaeblikult tuge otsis ja naeratas nukralt. Ta tundis ennast haletsusväärselt. Ainuke inimene, kellest ma hoolin, lebab abituna mu käte vahel ja ma ei suuda tema heaks midagi teha, sest ma ise olen vaata, et veel katkisem, mõtles noormees kibedalt.

Lõks

Chris istus purskkaevu kõrval pingil ja rüüpas jalgu kõlgutades kohvi. Ta naeratas iseendale ja tema näolt peegeldusid muretus ning rahulik õndsus. Inimesed sagisid südalinnas argipäevale kohaselt ringi, Chris aga lihtsalt istus ja tundis lihtsatest asjadest rõõmu, nii, nagu ta seda juba 21 aastat teinud oli. Ilmselgelt oskus omaette, iseasi, kas sellest just palju kasu oli. Chrisile endale kindlasti, ent mida arvas ühiskond? Ühiskond arvas, et Chrisi-sugune noor ja pealtnäha terve mees peaks loomakombel tööd rabama või midagi kasulikku õppima. Filoloogia, kunst ja muud ilusad asjad on seega välistatud muidugi. 

"Elunautimine on keerulisem kui paistab tegelikult. Kunagi oli see aristokraatidele, praegu odavatele ja ennast täis kuulsustele, kes ka ebaõnnestuvad. Vähemalt nii arvab ühiskond, kes kunagi millestki midagi ei tea. Mina usun, ja ma usun, et ka sina usud... oh my, kuhu ma jäingi? Ahjaa! Igatahes, meie tuleme ka väga hästi selle utoopiaga toime. Tuleme ju, Chris? Nii ma arvasingi," tavatses Lauri alati pärast vähemalt kolmandat pokaalitäit veini Chrisile seletada. Selline jutt avas ego jaoks aknad ja tekitas tahtmise hüüda: "Mina olen ka keegi!" 

Sügaval südampõhjas oleks Chris praegu jälle tahtnud midagi ilusat ja lohutavat kuulda. Ta teadis väga hästi, et kuigi igas päevas on mitmeid-mitmeid päikeselisi ja meeldivaid hetki, pole kõik sugugi hästi. Miski, mis tõuseb mudast, ei saa kunagi lõhnata rooside järele. Chris võis olla noor ja rumal, kuid tema eas oleks pidanud juba teadma, mida oma eluga peale hakata. Chris ei teadnud, ja see tegi talle tuska. Tal oli surmani tüdinud ma-ei-tee-midagi-ja-olen-ikka-õnnelik-maskist, mis seltskonnas ikka ja jälle pähe tuli panna. Inimestele see millegi pärast meeldis, nende jaoks oli paeluv, kuidas keegi saab olla korraga noor, nägus, intelligentne ja omada nii suures koguses vaba aega, et iga õhtu muretult pidudele jõuda. Maskitagune neid ei huvitanud. Miks olekski pidanud? Kõigil olid ju oma mured...

Chris vajas tuge. Ja ainuke inimene, keda ta selles osas aktsepteerinud oleks, vajas ise midagi, mille najale toetuda.