Killud

Kell 5 istud sa veel unetuna akna peal ja kõlgutad jalgu. Tuba kisub juba külmaks, kuid see ei häiri sind üldse. Pigem on see just su eesmärk, sest jahedas tuleb alati uni ja und on hädasti tarvis. 

Sa pistad pea aknast välja ja uurid tühja unist tänavat. Majaesine on igavaid keskklassi autosid täis ja asfaldis haigutavad augud, mille parandamiseks napib ilmselt nii viitsimist kui raha. Industriaallinnaosale omaselt pole siin kunagi täielikku vaikkust. Kusagil paugub uks, haugatab koer, nutab mõni eriti kiusakas väikelaps ning kaugusest kostub peaaegu alati raudteekolinat. 

Ohkad ja põrnitsed ainitiselt taevasse. Taevas hallide viiekordsete majade kohal püüab päikest meeleheitlikult enda embusse tirida aga see edeneb tal vägagi visalt. Noh, vähemalt pole sa ainuke, kellel jahedate suhetega probleeme on.

Võpatad. Telefonihelin praegusel tunnil on ka sinu jaoks mingil määral üllatav.

„Ellen? Ei no muidugi! Jälle mingi damsel in distress situatsioon kindlasti..“

Ootad hetke ja vastad siis kõhklevalt.

„Halloo?“
„Heii, Lauri, sina või?“
„Nojah, ikka.“ 
„Ahah. Okeei, ma vaatan, et sul on rõduuks lahti ehk siis sa oled üleval, eks?“ 
„Kui ma maganud oleks siis ma poleks mingil juhul vastu võtnud ju, või mis? Sa oled kuskil lähedal ma oletan.“
„Jep, sinu maja taga. Täiega tahaks sisse, lase palun!“
„Kuule, ma ei tea nüüd.. vaata kella. Ma plaanisin magama minna kui aus olla.“
„Kamoon, mul on pleissi vaja hommikuni. Sven viskas välja ja pesta tahaks ja üleüldse sa oled mulle mitu-mitu teenet võlgu!“
„Oehh..“
„Palun, palun, palun! Ma luban, et selleks ajaks kui sa tõused, olen ma juba läinud!“
„No, eks sa tule siis kui nii väga vaja on.“
„Jess! Tähh, kohe olen üleval!“

Möödub vaevalt kaks minutit kui sa kuuled juba rahutut koputust oma korteriuksel. Sa ei kiirusta eriti avamisega ning jääd siis koridoris kontsadel kiikuvat, võrdlemisi värvikat tütarlast silmitsema: jäävalged barbienukujuuksud, millesse on edevuse mõttes lisatud roosat, helesinist ja lillat; kergelt paistes hallid silmad, millest üks ennast teadmata põhjusel punase läätse taga varjab; meik, mis võis kaksteist tundi tagasi isegi hoolikas ja kena olla; eriti lühike must kleit ja kuldsed, õelalt kõrge kontsaga kingad. Ei, stiilitunnet polnud Ellen kunagi üles näidanud.

„Nii... Tegelikult mind absoluutselt ei huvita, miks sa praegu siin oled ja kust sa tuled ja kõik muu. Säästa mind detailidest, ausalt. Ja palun ära pane oma kahekümnekilost käekotti mu klaasist peeglilauale, see maksis palju,“ pillad teeseldud ülbusega.
„Mhmh, tänks Lauri. Ma kasutaks nüüd vannituba ja kööki, kui sa pahaks ei pane,“ naeratab tüdruk hädiselt.
„Jah, lase käia,“ vastad vaikselt ja kaod oma tuppa.

Sinu augustihommikumelanhoolia on loomulikult rikutud ja meeleolu taastamisele pole mõtet mõeldagi. Viskad tuimalt voodile selili ja sulged silmad lootes natukenegi puhata. Mõtted triivivad tahtmatult Chrisile ja sa tunned pistet rinnus. Tõmbad teki üle pea ja surud näo patja; silmis kipitab tuttavlikult

„Chris, kus sa ometi kondad?“

Kellelegi

Tegelikult ma kogu aeg mõtlen, et.. et see lugu saab läbi varsti. Ei, mitte varsti. Lihtsalt, millalgi. Aeg on juba nii suhteline, et ma ei oska või ei taha sellele pikemalt mõelda. Igatahes mul on selline tunne, et... et võib-olla sa nii pooljuhuslikult leiad kellegi. Kellegi, kes on palju soojama südamega kui mina. Kellegi, kes viitsib hoolida. Kellegi, kes ei valeta ega teeskle mitte kunagi. Kellegi, kes isegi ei mõtle õnnetu olemisele. Kellegi hästi lihtsa ja asjaliku, kes ei vaeva sind oma süllasügavuste sisemiste kriiside ja ületähtsusatud muredega. Ja siis täidab tema minu asemel seda tühja kohta, millest sa enne vist ei mõelnud eriti. Mina jään kõrvale ja teesklen, et kõik on hästi. See tunduks isegi tõsi, sest kuna ma kogu elu olen teeselnud, siis see lihtsalt peab hästi välja tulema. 

Inimesi on nii kohutavalt palju ja nad kokkuvõttes nii igavad ja lihtsakoelised, aga kui ma kogemata peaks kellegagi pikemalt suhtlema, siis on ta nii hirmus keeruline. Huvitav, kas ma olen ainuke, kellele sellised kaasaaegsed morbiidsed müsteeriumid huvi pakuvad..

Lõhu mind, ma olen juba katki

Südatalv hõljub uniselt linna kohal. Sa avad oma telefoni klapi ja vaatad kella – 22:49.

„Liiga vähe, et koju minna ja liiga palju, et end mõnele pinnale pressida,“ ütled vaikselt kassile, kes sind lumise põõsa alt juba tükk aega uurinud on. 

„Mida sina teeksid?“ pärid temalt edasi, sedapuhku veidi valjemalt. Loom kräunatab uniselt ja kaob sinu vaateväljalt. Ohkad ning sammud mööda hooletult roogitud kõnniteed sihitult edasi. Sa paned klapid kõrva ja playeri käima. 

„Obliterate the Sunday you've been cherishing all week..“ magusavõitu naisehääl on korraga nii lohutav kui kurvastav. Aga Chris ütles ju kunagi, et Ladytron on täpselt see, mida nädalavahetuste hilisõhtuti üksinda kuulata. Ilmselt ta väga mööda ei pannudki.

Sa kõnnid uneledes edasi ja mõtled Chrisile. Kaks nädalat tagasi oli ta veel sinu kõrval, kõndisite mööda seda sama teed ja naersite tänapäeva tütarlaste üle, kes nii lapsikult olid püüdnud teie tähelepanu võitmiseks endid intelligentsetena näidata. Kaks nädalat tagasi istusite te Chrisi ema soojas köögis ja jõite varahommikuni viskit lobisedes Helenast ja Erisest ja Marielist ja kõigist teistest pealtnäha täiuslikest neidudest, keda küll olemas polnud, kuid kes teile ometi nii palju meelelahutust pakkusid. 

Nädal hiljem Chris kadus. Ta isegi ei jätnud sulle kirja, ei helistanud, ei saatnud ühtegi sõnumit ega maininud midagi ühelegi teie ühisele tuttavale. Tema ema ütles, et sul ei tasuks muretseda. Tõsi, Chris oli ka enne niimoodi „kaduma läinud“. Kord kaheks päevaks, teine kord viieks, kolmas terveks nädalaks... Mida ta tegi ja kus ta oli – keegi ei teadnud. Võib-olla ka ta ise mitte.

Sa tahaksid vihane olla aga ei suuda. 

Tee viib statoilini. Sa võtad kõheldes sigareti ja süütad selle. Tikutoos pudeneb su külmast kangete sõrmede vahelt lumme, ent sa ei vaevugi seda üles korjama. 

„Chris oleks praegu mulle enda suitsult tuld andnud ja ma ei peaks absoluutselt nende tikkudega mässama,“ mõtled nukralt. 

Teed ikka veel sügavalt mõttes olles suitsu ja vaatad taevasse. Tähevaatlemist pole sa kunagi mõistnud. Milleks jõllitada tundide kaupa midagi, mis on eriti kaugel ja eriti mõttetu? Need helendavad täpid pole isegi ilusad mitte, kõigest mingid taevakehad. Chrisile sa aga ei söandanud seda kunagi öelda ja niimoodi sa veetsidki tunde tema kõrval tühjalt taevasse vahtides. Mida küll tema seal nägi?

Sigareti lõpp potsatab varalahkunud tikutoosi kõrvale ja hakkab aeglaselt märguma. 

„Edu noored!“ sosistad muigega, „Jätan teid nüüd omaette,“ lisad ning sisened statoili. Leti taga on tavaline, suurte rindade ja lohakalt blondeeritud juustega kakskümmend-miski tibi, kes klõbistab üüratult pikkade kunstküüntega vastu kassaaparaati. 

„Vabandage neiu, kas te tahaksite minuga öö veeta?“ pärid temalt mõrkjasmagusal toonil, samal ajal õelalt naeratades.

„Ee, ääämh, minuga räägid vää?“ on tibi üllatunud.

„Kellega siis veel, mu lind?“ jätkad veelgi imalamalt.

„Õu kuule, kui sa siin nalja tahad teha siis, ääämh, mine mujale, eksju? Ma nagu üritan siin tööd teha, eksju? Äämh..“ 

„Noojah, eks sa ise tead, millest ilma jääd,“ vastad naerdes ja lahkud tagasi vaatamata. 

„Ei, tõsiselt geniaalne vestluskaaslane. Selliseid ei leia just kuigi palju,“ lausud sarkastiliselt iseendale. Lausud kõvasti, sest sind ei huvita.

Sa kiirendad sammu ja hakkad jälle Chrisile mõtlema. Temaga koos oleks sa niisama, nalja pärast, seda tibi edasi moosinud ja julmalt pilganud. Aga Chrisi ei olnud. Sa tunned, kuidas su silmad kipitama kisuvad ja niiskeks muutuvad.

„Mehed ei nuta!“ korrutatakse kõigile poistele, ilmselt juba sellest ajast saadik, kui nad kõndima õpivad. See karmi tõde teesklev lause vilgub ka sinu silme ees.

„Aga ma ei tahagi enam mees olla..“ sosistad nutuseguselt. Sa oled seest täiesti õõnes. Külm valu tõmbab kopsud õhku täis ja karjatab:

„Ta ei tule enam tagasi!“

"Forgive me father, for I have sinned.."

Sa vaatad oma käekella. Seierid näitavad keskpäeva. On hilissuve tõenäoliselt viimane soe ja päikeseline päev. 

Sa ohkad sügavalt ja vaatad enda ümber ringi. Sa oled juba ärkamisest saadik ärevil, miski närib su hinge, kuid sa ei tea täpselt mis. Unes nägid sa neid samu vanu kloostrivaremeid linna keskel, mille ees sa praegu seisad. Pärast päeva sigaretti ja tassitäit kohvi ruttasid sa selle ärevuse sunnil siia. Sigarett on su kuivanud huulte vahel ka praegu. Sa lihtsal ei suuda ilma. Närvis. Tõepoolest. 

Sa vaatad taevasse ja ohkad veelkord, veelgi sügavamalt. Selge sina ja su kuldseid juukseid paitav päike ei muuda sind rahulikumaks.

„Mis mõttega?“ pärid endalt, kuid ei lahku. Su jalad on kui paigale naelutatud. 

Järsku tunned sa kellegi pilku oma seljal. Julged sa vaadata, kellega tegu? Otse loomulikult. 

Seal seisab tema. Sa tunned, nagu sa olekski kogu selle aja just teda oodanud. Rahu hoovab üle sinu mõistuse ja keha kui ta seal seisab ning sind oma kiiskavate roheliste silmadega pingsalt uurib. Tal on marmorvalge nahk ja tema peenejoonelist nägu raamivad tumepunased juuksed.

Ta astub lähemale ja surub ennast vastu sind. Sa paned oma käed ümber tema ja tunned, kuidas sa ei taha enam midagi peale tema. Sa hoiad seda kõhna ja õrna keha nagu kalleimat varandust maailmas. Sa ei tunne enam isegi päikese puudutusi oma seljal, mis sind nii armastavalt enne lohutada püüdsid. Sa tunned ainult teda. 

Tema jahedad sõrmed liiguvad õrnalt mööda su nägu, silitavad mänglevalt su habet, mille üle sa veel eile nii uhke olid, ja liiguvad edasi su kaelale. Kaelale suunduvad ka tema jahedad siidised huuled ja kompavad seda rahulikult. 

Sa tunned, et miski on valesti. Sinu kaine mõistus tahab ennast temast lahti rebida ja ära joosta, võimalikult kaugele ja võimalikult kiiresti. Sinu teine pool on aga tema võlust lummatud ja lausa ei tahagi lahkuda. Sa tunned kuidas hirm su südame oma jahedasse embusse tõmbab. 

Kuid ei, sa ei lase lahti. Sa ei teeks ju kunagi midagi, mida üksi mees ei teeks, on mul õigus? Kindlasti on. Sa jätkad tema hoidmist ja hellitad oma soojade kätega tema nii väiksena tunduvat kogu. Samas tunned sa teravat torget oma kaelas. Kogu su keha tõmbub justkui krampi, kuid sa ei märka seda. On ainult valu ja magus ekstaas. Isegi sinu kaine mõistus ei sekku enam. Sa lihtsalt seisad seal ja loodad, et see hetk kestab igavesti.

Kestabki. Maailmas, kus olite järsku vaid teie kaks, saab tühjus. Kõik kaob, vaikselt ja kiiresti. Kuid sa ei märka seda. Sa oled liiga hõivatud millegi nurjatu nautimisega. Siis saab kõik läbi. Sa ei tunne kuidas su elutu keha murule vajub, sa ei tunne kuidas päike ehmunult oma kiiri sulle appi sirutab, sa ei tunne nõeluvat pilku, mis sind piidleb.

Ja tema kõnnib minema. Silub veel luitunud punase kleidi rinnaesise sirgu ja astub vaikides minema, sangviinpunaseid huuli kaunistamas hetk tagasi sulle kuulunud vere nukralt säravad piisad ning naeratus, mis suudaks ka kogenuima mehe jalad värisema panna.