Kuidas tundi veetma ei peaks (kooli loomekonkurss)

8.15 pidi algama topeltmatemaatika. S ootas kuni kell sai 8.10 ja venis siis keskmise teo kiirusel treppidest üles raamatukokku. Vänge lõhnaõliga üle kallatud ja poolemeetriste kunstripsmetega ehitud kümnenda klassi klassi tüdrukud üritasid parajasti printerist kinopileteid välja võluda, nii et igasuguse internerikasutamise võis heaga ära unustada. S ohkas ja läks hoopis tualetti, kus ta mängis kraanidega, raiskas natuke seepi ja tegi akna lahti. „Õhku on vaja, nii peldikul, kui ka minu ajul,“ mõtles ta poole suuga muiates.
Oma järgmiseks tegevuspaigaks valis S söökla. Kahjuks tekkis poolel teel ette 1.70m kõrge Takistus, kes kiljus häirivalt läbitungival häälel:
„Issand, S, tead, ma jäin hiljaks! Tule, lähme matasse!“
S kirtsutas nina ja vastas:
„Ei, kuhugi ma ei tule sinuga.“
Takistuse nägu venis pikaks aga S’i keeldumine ei morjendanud teda sugugi.
„Kuule nüüd, ma tean, et sa ei oska matat, aga sa pead seal käima. Sa oled reaalklassis ju.“
S’il sai küllalt ja ta läks lihtsalt edasi. Hüüdis veel üle õla:
„Usu mind, ma küsin endalt iga päev, mida ma siin teen,“ ja oligi Takistus edukalt selja taha jäetud.
Lõpuks puhvetisse jõudnud, pidi S võileivavalikus siiski pettuma ja hoopis šokolaadi ning tassi kohviga leppima. Ta hoidis mõnda aega sealsamas sööklas madalat profiili ja suundus siis põgusaks pausiks õue. Nii tervislik eine nii vara hommikul oli kahtlemata suitsuisu peale ajanud.
Koolist turvaliselt eemal, Annelinna 9-korruseliste linnukuutide vahel, süütas S sigareti ja mõtiskles veidi asjade üle, mida ta oleks pidanud pideva pausipanemise asemel tegema ja kui vähe need talle tegelikult korda läksid. Praegu. Kevadel ta nii ilmselt enam ei arvaks.
„Kombinaat,“ mõtles S kooli poole tagasi vaadates ja lubas endale, et see nädal rohkem poppi ei tee. Ja nii oligi, sest peale hommikuse topeltmatemaatika sisaldas tema reedene tunniplaan veel natuke ajalugu, keemiat ja keeli, millega ilmselgelt veel ühtegi probleemi polnud tekkinud.

Switchflicking

On his bed atop an expensive artifical appletree lay Alec petting a miniature pet lion. It was early in the morning, only half past four. He was supposed to be asleep but hadn’t actually rested properly for days since his body had somehow become immune to vapoured tranquilizers which were daily concentrated into the air in his room through the ventilation. Alec was an ill kid by nature and now ill-treated by his family. Of course, they had all reasons to be paranoid because the boy indeed had a mindset of a young antichrist and was constantly overdozing on his own intelligence, but still, keeping him down by implementing passive-agression didn’t really solve the situation.

Alec was fully alert and thinking intensely. As unfortunate as it was for his family, he was aware of their insolent deeds. He slid down the appletree onto the grass growing from the floor of his room. As most of the Earth slumbered under layers of ice and snow, humanity yearned for what was once their old world – green nature and warmth. As technology reigned supreme, necessary steps were often taken to recreate even small fragments of „natural“ harmony in people’s own homes.

Alec didn’t care in the slightest, his walls could’ve been covered with human skulls and his floor growing moss and mushrooms, it would’ve had no influence on him. He was rather thankful to his mother for the tiny pet lion though. Yes, that was another genetic innovation – various animals, once exotic now extinct, were brought back by bored laboratory-enslaved scientists and made available in minature sizes as pets. Eccentric, without a doubt. Expensive, but of course.

Tegus kodanik on riigi rikkus (konkursitöö)

Tänapäeva ühiskonda saab vaadelda laiaulatusliku masinavärgina, mis koosneb musttuhandest erinevast pisidetailist, millest igaüks oma rolli täidab. Nendeks poltideks ja kruvideks on inimesed, kes eluolu korraldavad, edendavad, niisama ära kasutavad või üldse pidurdavad – kodanikud. Et aga ühiskonna olukorda maksimaalselt parendada, nõuab iga ajastu, nii ka praegune, oma inimestelt hakkajat loomu ja tegusust.
Kuuldes mõistet „tegus kodanik“ tuleb mul silme ette pilt igati adekvaatsest keskmisest täiskasvanust, kes käib tööl, evib klassikalist peretüüpi... kahtlemata on tal normaalne elu. See inimene mõtleb kindlasti ennast ümbritsevale keskkonnale, üritab seda positiivselt mõjutada ja kõigi jaoks paremaks muuta. Ta sorteerib prügi, kõnnib palju jala, osaleb kohaliku omavalitsuse töös, otsustab valimistel hääletades võimalikult ratsionaalselt ja annab oma osa nii mõttetalgutel kui ka muudel koosviibimistel, kus mitmekesi püütakse probleeme lahendada või niisama innovaatilist mõtlemist arendada. Kuigi arukas ja väärtuslik õlitatud hammasratas, tundub selline musternäide mulle kohutavalt iganenud ja isegi tobe.
Muidugi on säärased kodanikud ühiskonnas vägagi vajalikud; neid on alati olnud ja kasvab ka tuleviku tarbeks. Tänu nende loodud kampaaniatele tundub, nagu oleks murdosa prügi töötlemisest, kodututele loomadele mugavate elutingimuste otsimisest ja pretensioonika rahvusliku kultuuritunde taga ajamisest mingit kasu. Nemad ärgitavad noori õppimisel mõistlikke otsuseid tegema. Nemad tahavad, et kõik üksteisest hooliks. Nemad usuvad, et kollektiivsuses lihtsalt peab mingi salapärane kõikehõlmav jõud peituma.
Jah, tore, kui leidub inimesi, kellel jätkub hoolt ja tähelepanu ka teiste jaoks, kuid palun, pole vaja oma empaatiavõimet igal sammul demonstreerida ja iga kella külge riputada. Kõige tüütavam tundub mulle lakkamatu hariduse tähtsuse ümber keerutamine. Mida ikkagi on mõtet õppida ja mida mitte? Kui ei tea, ega siis teiste pidev sädistamine midagi paremaks ei tee. Milleks üldse minna võimalikult mõistuspärast ja praktilist teed? Mida enam aeg edasi, seda rohkem on võimalik inimesi tehnoloogiaga asendada. Lähema 50 aasta jooksul on meil tõenäoliselt juba masinad, mis ennast korralikult taastoota suudavad. Selge see, et sellise tulevikumuusika tegeliku kostumiseni on ka vaja midagi teha, miks siis mitte just seda, mis iseendale meeldivaim ja hingelähedasim on. Lojaalseid ühiskonnateenreid tekib ka ilma, et vanematel olijatel oleks tarvis neid meeleheitlikult värvata, või et keegi peaks ennast teiste heaolu nimel voolima.
„Igaüks iseenda eest.“ Niisugust deviisi peaks minu meelest järgima ideaalne aktiivne kodanik, keda riik ka tegelikult oma varaks võiks pidada. Selline isik tahaks eelkõige ise saavutada ja oma teed sillutada, mitte elada puuris, mille varbadelt karjuvad vastu empaatia, tunnustuseihalus ja sunnitud hoolivus. Vahet ei ole ju kui palju aidata kaasa ennast ümbritsevatele inimestele, nende edusamme niisama enda arvele ei kirjuta. Igaüks on algselt iseseisev üksus ja võiks ka samamoodi toimida. Selge see, et on võimatu tänapäeva ühiskonnas ilma igasuguse kontaktita elada, kuid pole vaja ka ennast tingimata teistesse põimida.
Kodaniku elu eesmärgiks võiks olla püüdlus isikliku õnne poole, nii on ka tegusus garanteeritud, sest omaenda rahulolu nimel peab inimene siiski palju vaeva nägema. Mida üldse mõista „tegusa“ all? Peab ühe riigi kodanik alati ühiskonna nimel rabama, või tohiks ta ikka eelkõige endale võimalikult head elu korraldada? Ma usun, et kui kõik inimesed käitukski iseseisvate üksustena, oleks sihikindlad ja toetuks vaid enda põhimõtetele-eesmärkidele, oleks meie kõigi elukeskkond meeldivam ja rahulikum. Kahtlemata esineks konflikte, ent neid on alati olnud ja ega nad kuhugi kao ka.
Sellist ühiskonda, kus kõik liikmed mõtlevad vaid endale ja võtavad tervislikku kogust isekust voorusena, ei saa aga kunagi olema. Protsess taolise funktsioneeriva utoopia loomiseks kestaks mitu sajandit, ning oleks keerukam, kui tundub, sest uut tüüpi kodanikeks tuleks inimesi vormida juba lapseeast saadik.

Stiiliharjutus

Ülesanne: luua 2 lõiku seotud teksti, mis peab sisaldama lauset "Millegi saavutamiseks tuleb millestki loobuda."

Ameerika-vene filosoof Ayn Rand on öelnud, et saavutuste redelil turnides on kõige mõistlikum astuda võimaluste pulkadele. Mida aga teha, kui elu poolt määratud redelil on pulki häbematult palju puudu? Selge on see, et ambitsioonikuse ja tugeva tahte korral ei jää tippu viivad sammud mingil juhul tegemata. Enamasti pole aga mainitud teekond sugugi lihtne, sihtpunkti kogu oma senist omandust kaasa tassides ei jõua. Millegi saavutamiseks tuleb millestki loobuda.

Pühendumine on kunst, mille omandamiseks kulub vahel isegi terve elu. Eriti, kui seda rakendada millegi eriti hingelähedase või olulise, näiteks karjääri puhul. Isiklikku õnne loetakse siin maailmas üheks olulisimaks eesmärgiks ja kui see tulebki läbi tööalaste saavutuste, on minu arvates igati õigustatud, et aega ei pruugi jätkuda pere jaoks või mõnikord ei jõua peoõhtule. Peamine on siiski see, et jõutakse soovitud sihini, ükskõik, mis hinna eest.

dekaloog

-"Kuulge, ma ei tea, ma hakkan vist lämbuma."
-"Saate aru, tuumasõda ei ole mõtet üle elada, sest pärast on elu ilgelt saast."
-"Kumb enne tuleb, sõda või minu sünnipäev?"
-"Me elame põhimõtteliselt siirupis, aga ujuda ma ei oska."
-"Kust õhku tuleb, kui kogu maa on asfalteeritud?"
-"Igaüks, kes pole sina, on keegi teine."
-"Ma ei ole kunagi midagi sügavat kirjutanud, ega tee seda ka edaspidi. Lihtsalt kõik, kes loevad, on hirmus pealiskaudsed."
-"Kogu maagia haihtub koos minuga."
-"Mitut kiirabiautot te täna näinud olete? Aga kuulnud?"
-"Ma arvan, et see kõik peaks meie vahele jääma."

Ma olen väsinud

R nõjatus vastu majaseina ja mõtiskles oma selgroo paindlikkuse üle. "Sa oled väsinud," ütles surnud lind, kes juba neljandat päeva trepikoja ees porilombis vedeles. "Jah," vastas R, "ma tõepoolest olen väsinud," ja haigutas kinnituseks. Veerand tunni pärast hakkas nii kõvasti sadama, et surnud lindu enam loigust ei paistnud. Augud majaesises asfaltis vajasid hädasti täitmist.

Seekord mulle meie erinevused ei meenunud

Karlise juurde jõudsime veidike peale ühte öösel. Ma olin tema korteris varemgi olnud, nii et mulle ei valmistanud mingit raskust leida vannituba ja püüda ennast korda teha. Eelmine kord kukkusin ma seal niiviisi pikali, et Karlise vend tormas kohale kartes, et tema erilise hoolega laotud dušinurk on viga saanud. Ei olnud. Mina jäin ka terveks.

Karlise toas on ainult suur punasest puidust voodi ja sellega kokkusobiv riidekapp. Pole vaipa maas ega kardinaid akna ees. See tuba on kogu oma veidrusega tegelikult päris õdus ja kuigi ma sinna vast korra kuus satun, on ikkagi kodune olla.

Me koorisime endid pesuväele ja ronisime linade vahele, tema puges mulle häbelikult naeratades kaissu. Kartsin teda hoida, kardan siiani, kui aus olla. Karlis on nii õbluke ja habras, et tundub nagu võiks iga tugevam surve ta katki teha. Ma ei hooli temast kuigi palju, aga vahel on hea lihtsalt kellegi läheduses olla. Nahk naha vastu läheduses.

Karlis siples päris pikalt ja põimis lõpuks oma käed-jalad ümber minu. Võrdleksin teda mingi väikese loomaga kui ta poleks ilusam kui üksi loom või inimene kunagi olla võiks.

Minul ei tulnud und veel päris pikka aega. Lebasin niisama Karlist hoides ja tema juukseid nuusutades. Pika peale jäin magama ka.

Hommikul virgusin esimesena. Pole ka mingi ime, sest olen harjunud magama pigem ruumis, mis ei võta esimesi päikesekiiri avasüli vastu. Karlis oli minust lahti lasknud ja magas kõhuli mu kõrval. Tõusin istukile ja nägin, et tema vend oli ennast meie jalutsisse mahutanud. Neist mõlemast õhkus tubaka ja unustatud murede hõngu

Miks ma suureks ei taha kasvada

Ma ei taha suureks kasvada. Mulle see lissalt ei sobi. Üritasin tunda ennast täiskasvanuna, abiks viisakas kohvitass ja paar daamižurnaali. Istusin peenutsevalt overpriced kohvikus ja tõstsin jala koketselt üle teise. Ei, kole, mis kole. Milline on üldse tänapäeva ‘refined young lady’? Kui tore oleks olla stiilne, sädelev, matuurne ja veel oivaline seltskonnahing ka.. Tore ja väsitav. Pintsakud ja seelikud rõhuvad oma ametlikkusega, jalad karjuvad kingades oma kaotatud vabadust tagasi. Käiksin igavesti elegantselt lohaka sviitri, laiade, puusi rõhutavate pükste ja tossudega, kuid minu nägemus täiskasvanud noorest daamist näeb ette just vastupidist. Hordide kaupa kõnnib tänaval vastu neid tänapäeva tütarlapsi, matslikke ja tahumatuid. Kuidas võib keegi ennast käest ära lasta?

Igatahes… mulle meeldib olla teismeline. Mis siis, et sellele valulisele eale on säärane vastik maine poolvägisi külge poogitud. Armastan oma pealtnäha muretut elu. Tunnen ebamaist rõõmu oma sunnitud unetusest, mis vaikse krahhiga letargiaks muteerub. Ohkan. Sügavalt ja võltsemotsionaalselt. Kui Sa vaid näeks seda mõrkjasmagusat irooniahõngulist naeratust mu kuivanud ja kohvilõhnalistel huultel.

Mida ebatäiskasvanulikku ma veel teen? Muidugi! ükski daamihakatis ei tohiks veeta tunde silmitsedes pühendunult kahemõõtmelist maailma ja kaotada ennast pikslite vahele. Naeruväärne on see pilt umbes kahekümnendates minust, kes parasjagu süveneb oma armastatud ööhaldja erklillasse kleidisappa ja samal ajal läbi ventrilo balkani noormeeste teatud kehaosadele naiselikult õelaid needusi külge manab.

Hea meelega oleks meessoost. Meestele sobivad ka kõik ametid, mida ma oma tuleviku jaoks kaalunud olen. Nad lissalt on sellised… toekad, iseteadlikud, teravmeelsed ja maskuliinsed. Naised peavad ennast meeste jaoks hoidma. Kallis härra, palun rebige mu mõistusest need naeruväärsused. Peletage nad eemale, ahjuroobi või põrandaharjaga.

vaprust?

Kahetoalises, valgust ääreni täis kesklinnakorteris elas tagasihoidlik ja heade kommetega poiss. Ta oli natuke blond ja täitsa sinisilmne. Tõeliste, sügavate siniste silmadega aga mitte kuigi naiivne, kui nüüd üdini aus olla. Vaikne oli ta küll, tihtilugu lihtsalt selle pärast, et oma arvamust, ükskõik kui siiras see ka parajasti olema juhtus, välja ei söandanud öelda. See poiss tahtis olla kunstnik ja kahtlemata seda ta oligi. Kunstnik ei pea mitte värvistes tunkedes ja pintsel hambus, absinti mekkides kolleegidega kõrgemast elufilosoofiast heietama, kunstnik ei pea üldse midagi silmaga nähtavat-käega katsutavat looma. Kunst ei tähendagi ju alati seda, mida sõnaraamat ütleb ja kunsti on kahtlemata igal pool. Elamisekunst. Armastamisekunst. Joomiskunst! See poiss oskas näha ja kuulda, paremini kui mina. Tõenäoliselt ka paremini kui sina, seda võin sulle kinnitada. Ta käis ringi ja mitte miski ei jäänud talle nägemata, isegi mitte see tüdruk, kes justkui sihilikult iga hommikupoolik tema maja ees murul istus ja kassikombel päikest nautis. Tõepoolest, alati, kui poiss kooli poole teele asus, saatis neiu teda pika pilguga. Ja kissitas silmi kui päike eredam oli. Kass, mis kass, mõtles poiss muieldes. Ta oleks tahtnud tüdrukut kõnetada, temast rohkem teada, kas elas ta siinsamas, miks nad alati just hommikuti hääletult pilke vahetades trehvasid, kes see neiu tegelikult oli ja oi kui palju muud veel. AGA, poiss ei julgenud. Ta ei teinud seda häbelikkusest, ei, pigem pelgas ta, et kui saladusloor eest rebida, ei ole tüdruk mitte midagi huvitavat, ei keegi, kelle peale igavates loengutes mõelda ega ka keegi, kellega ta tahaks niimoodi vestelda, nagu ta seda endale ette kujutas. Nad võiksid vestelda millest iganes võimalik ja neil oleks alati õigus. Kumbki neist teaks, kui raske on leida tegelikult kedagi, kellega sama meelt oldaks. Mida ma selle looga öelda tahan? Mitte midagi. Kõigel ei peagi pointi olema. Ja ma tegelikult ei tahtnud teada, et aeg on kõigest mingi tühine kujutlus, mille ümbritsevad objektid meile tekitavad. Teoreetiline füüsika võib üleüldse põrgusse käia, sest inimesed peaksid vähem stressiküüsis vaevlema ja rohkem kunsti tegema. Aamen sellega.

fotosid

.

ma veenan end, et sina oledki minu Jumal
ma veenan end, et minul Jumalat ei ole

ma veenan end, et sina oledki see rumal,
kelle jaoks mul aega enam üldse pole

---

väike prints jalutas suures aias,
ta kõrval väike printsess õunamaias,
kes leidis suure uhke tüliõuna - 
oh, missugune uhke lõuna!

---

kui keegi lööb sinu kätt kõvasti,
siis ära kõvemini vastu löö,
sest riiu eest tunnipalka ei saa
ja kaklemine üleüldse pole töö,
sest kaotused on alati sama masti
ja võitjaks ei saada üleöö

aga nii ema mulle ei õpetanud

Pärastlõuna H-tänavas

Kris keerles väikese (või siiski suhteliselt suure) ebakindla vurrina mööda tuba ja proovis riideid selga. Tema voodit asendava madratsi peal oli kolm virna: "lihtsalt ei", "võib-olla" ja "sobib kah". Kris tahtis välja näha hea, aga mitte liialt klanitud. Pigem niisugune, nagu oleks ta viis minutit enne kodunt väljumist tooliseljalt Esimesed Ettejuhtuvad Hilbud kahmanud ja elegantse lohakusega selga heitnud. Viie minuti asemel kulus Krisil oma laupäevaõhtuse kostüümi kokkusättimiseks umbes paar tundi, aga see ei tohtinud mingil juhul välja paista. 

Õmblejast ema, hüphondrikust vanaema, peaaegu normaalse tädi ja Blondina Sündinud täditütarde hoole all kasvanuna pidas Kris igati tavaliseks nähtuseks, et välimuse peale kulub üpris palju aega. Igatahes otsustas poiss pärast mitut kurnavat sisemist võitlust ja vähemalt poolt tosinat ümbermõtlemist, et helehallid teksad ja triibuline madrusesärk osutusid Väga Heaks Mõtteks ja ilmselt tulekski hakata esimesi valikuid usaldama. Vähemalt riietuse osas. 

Kris hüples mitut astet korraga võttes allkorrusele, kus köögitoimkond hoolimata nädalavahetusest täishooga ringi askeldas.
  "Kriiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiis," kriiskas üks naisolenditest, kes täissuitsetatud köögis mardusena ringi lehvis, „noor härra, kuhu te endaarust õieti lähete?“
"Oh," mõtles Kris  "ei vedanud."
Tema Mitte Eriti Lollikindel plaan märkamatult välisukse kaudu minema hiilida oli ebaõnnestunud. Oligi loodud (kindlasti mitte sihilikult) läbi kukkuma. Nimelt Kris, kes kogu hommikupooliku ning lõuna oli veetnud riidekappide ja peeglite vahet lipates, polnud teadlik allkorrusel toimuvast märulist: tädi ja ema keetsid kahe tohutu potiga midagi imalalt lõhnavat ning vaidlesid naabrite armuelu üle, Blondina Sündinud täditütred, kes pealekauba kaksikud juhtusid olema, tolmutasid mööda koridore ja vanaema Passis Lihtsalt Niisama elutoas telefoni otsas järjekordsele sõbrannale muresid kurtes. 

"Tere tädi Agneta, tere ema, Helena, Helle!" hõikas Kris viisakalt, "Palun tehke ometi aknad lahti!" Ta ajas selja sirgu ja kavatses öelda: "Ma plaanisin minna..." , kuid mõttelõnga katkestas järsult 'kallis emake Agnes', kes kogu kopsumahu (mida tal õnneks eriti palju enam polnud) ulatuses huilgas: "Poiss! Kas sa oled suitsetanud või?" Kris tahtis lahtise peoga vastu oma otsaesist laksata.
"Ei, kallis ema. Pole isegi proovinud mitte, ja sa tead seda suurepäraselt."
"Loll lugu küll siis, ise juba täismees..." irvitas Agnes. Tema ja tädi kähisesid üleolevalt naerda.
"No-nojah. Eks ma siis lähen nüüd," ütles Kris vaikselt ja seadis sammud köögist välja.
"Oota! Kuhu ja kellega?!" lõugasid ema ja tädi justkui ühest suust. 
"Noo- niisama. Klementiga, Lihtsalt Niisama Passima kuhugi."
"Aah, Klementiga. Jaajaajaa, Klement on kena poiss, kahtlemata," muigas tädi Agneta. Klement oligi 'kena poiss', või noh, oskas endast vähemasti head muljet jätta kui vaja. Vahepeal oli ta aga päris painavalt tüütu, eriti oma salapärastel masendusperioodidel, kus ta väitis ennast olevat 'liiga depressiivse, et pesema minna'. 

"Okei, ma siis läheks nüüd. Klement ootab ja puha," üritas Kris uuesti. 
"Kaua sa kurat töllerdad siin? Hakka juba ometi astuma!" käratas vanaema, kes köögis toimuvast häirituna kohale oli veerenud. Kris võpatas silmnähtavalt, pakkudes emale ja tädile jälle palju nalja.
"S-selge, läksin," sosistas poiss ja tuiskas läbi veranda minema, ajades oma teel ümber tubli ämbritäie prahti ja komistades otsa Cassiusele, kes sealsamas nurru lüües päikest oli võtnud.